Kinnisvarasektori optimism ületab tarbija oma mäekõrguselt
Eesti Konjunktuuriinstituut jälgib ja analüüsib igakuiselt Eesti majanduses ja kinnisvaraturul toimuvaid konjunktuurimuutusi. Kui laiemalt on ehk tuntud tarbijate kindlustunnet seirav indikaator, siis paralleelselt kogutakse andmeid ka kinnisvarasektori esindajatelt ja nii kujuneb nn kinnisvarabaromeetri statistika, mis muuhulgas kajastab kinnisvarasektori enda kindlustunde näitajat. Kui palju need kaks kindlustunde indikaatorit teineteisest erinevad ja mida võib nende tulemustest välja lugeda?
Tarbija kindlustunne on üks kaalukamaid kinnisvaraturgu mõjutavaid näitajaid. Kui kindlustunne on tugevas miinuses, siis tähendab see lihtsustatult seda, et tarbija peidab pea liiva alla, on ebalev ja ettevaatlik ning täiendavaid kulutusi ja investeeringuid teeb minimaalselt. Tema usk tulevikku on habras ja ta ei soovi võtta endale laenukohustust 20-ks aastaks. Seepärast polegi suurem ime, et kui kindlustunne vajus eelmise aasta kevadel tugevalt allapoole ajaloolist keskmist, siis hakkasid kinnisvaraturul puhuma jahedamad tuuled ning tumedamad pilved pole täielikult kadunud kuni käesoleva ajani. Küll aga võime natukenegi positiivsust otsides rõõmustada fakti üle, et kindlustunde sügavam must auk jäi eelmise aasta sügisesse, mil kindlustunde indikaator vajus -45 tasemini. Pärast seda on toimunud kindlustunde paranemine ja stabiliseerumine, nii näitas indikaator juulis ja augustis −30 tulemust. Pikaajalisele keskmisele, milleks on −8, on aga veel väga pikk tee minna ja seega tarbija kindlustunne on täna veel selgelt nõrk.
Kinnisvarateenuse sektoris on aga kindlustunde indikaator tõusnud üllatuslikult augusti seisuga miinuspoolelt nullseisu (juunis −5, juulis −11, augustis 0, augustis 2022 −18). Kinnisvarasektor on selgelt muutunud positiivsemaks, sest ilmselt nad teavad ja tunnetavad midagi enamat kui tavatarbija. Kinnisvarabaromeetri kindlustunde indikaatori madalpunkt oli samuti möödunud aasta lõpus, jõudes -47 punktini, kuid on pärast seda püstloodis üles läinud. Tõsiasi on seda enam imekspandav, et samal ajal pole hulk väliseid tegureid kuidagi paranenud, vaid hoopis halvenenud – euribor on igakuiselt püstitanud uusi tippe, Eesti majanduse väljavaade on aasta jooksul muutunud oluliselt kehvemaks ning lõppude lõpuks pole eelmise aasta vapustus Ukraina sõja näol samuti kahjuks kuhugi kadunud. Võib vaid aimata, et enamus kinnisvarasektori esindajatest on pigem „klaas on pooltäis“ suhtumisega ja positiivseid märke osatakse tähtsustada. Tõsi on see, et tarbija ei ole enam nii peidus, nagu möödunud aastal. Tõsi on see, et uusarenduste kliendipäevadel ei ulu enam külm tuul, vaid maakleritel on käed-jalad tööd täis. Tõsi on see, et pangad annavad ikka eluasemelaenu ja näiteks A-energiaklassi kodudele tehakse vägagi häid pakkumisi. Suur osa turuosalisi usub samuti, et euribori ralli on nüüdseks läbi ja algamas on stabiliseerimise periood. Viimane kehtib ka energiakulude ja küttelahenduste osas, kus sellist hirmu, nagu oli möödunud suve lõpul ja sügise alguses talve ees, täna enam ei paista.
Enamus Eesti tööstus-, kaubandus- ja teenindussektori kindlustunde indikaatoreid näitab selgelt miinust ehk kogu majanduses on olukord pigem ebakindel. Näiteks kinnisvarale lähedase ehitussektori kindlustunde indikaator oli augustis tasemel -21 ja trend on pigem halvenev olnud käesoleva aasta jooksul. Seda enam tuleb tunnustada kinnisvarasektorit positiivse suhtumise eest, kuid alles aeg näitab, kas selles optimismis oli tugevat majanduslikku alust või baseerusid hinnangud lootustel ja unistustel.
Allikas: Eesti Konjunktuurinstituut