KUHU LIIGUB EESTI KINNISVARATURG?
Mõni aeg tagasi oli mul suur rõõm astuda üles Äripäeva poolt korraldatud kinnisvarakonverentsil ja esitada kuulajatele oma visioon sellest, kuhu meie kinnisvaraturg pikemas perspektiivis teel on. Viimase 20 aasta jooksul on meie kinnisvaraturul toimunud mitmeid nii vähemolulisi kui ka väga olulisi muutuseid. Pole mingit põhjust arvata, et järgmise 20 aasta jooksul ei toimu midagi võrreldavat. Minu arvates on kõik suuremad eesseisvad muudatused omavahel tugevalt seotud ning seetõttu vältimatud. Üks muutus viib teiseni, kui tahame jätkata senise arengu teel. Seejuures on kinnisvaraturg ise hoopis teisejärguline. Järgnevalt esitangi Teile 5-osalise loo sellest, mis meid ees võiks oodata.
1. Osa: Kui palju on meil energiat?
Mitmetest uuringutest võib lugeda, et vanema elamufondi kütteenergiatarve on ca 150 – 250 kWh/m2 kohta aastas. Mõnel pool veelgi enam. 2020 aastast peame seda vähendama ca 5 korda st 50 kWh/m2 aastas. Eestis spopulaarsust koguvate passiivmajade standard näeb ette maksimaalselt 15 kWh/m2 kohta ning sedagi väikest energiatarvet päikesepaneelide, tuulegeneraatorite jms vahenditega kattes on meil võimalik jõuda nn nullenergia majani. Võttes arvesse elektri hinda, siis võime öelda, et vana eluruumi ülalpidamine maksab meile energiakuluna ca 15 eur/m2 kohta aastas (keskmine 3-toaline korter seega peaaegu 1000.- eur aastas) ning nullenergia maja ei maksa midagi. Seega on nullenergia maja omanikul võimalik kasutada ülejääv raha kvaliteetsema eluruumi soetamiseks. Tänaste intressimäärade ja tavapäraste laenutingimuste juures tähendab see võimalust soetada ca 21 % kallim eluruum. Kallim eluruum aga võiks mõistliku asjaajamise korral tähendada paremat elukvaliteeti.
Niimoodi lihtsustatult ent puust ette ja punaseks tehtuna on võimalik leida see piir, millest kehvemat maja ei tasu ehitada. Veelgi enam – millest kehvemas majas ei tasu lihtsalt elada. Ja kuna ehitusmaterjalid ja –tehnoloogiad muutuvad järjest paremaks, siis on ka see piir nihkumas järjest edasi. Kõigist tulevikus aset leidvatest suurematest protsessidest on see üks esimesi, millest meie avalik sektor aru on saanud. Energiamärgise kehtestamine 2009 aastal ning hiljutised nõuete karmistamised võivad küll kogemuste puudumise tõttu ajutiselt juurutamise järgus probleeme tekitada, kuid on pikas perspektiivis igal juhul kasulikud. Ja nii on see sisuliselt ka aluseks kõigile teistele olulistele kinnisvaraturu muutustele kaugemas tulevikus.