Kas kinnisvara osta või üürida, eestlane vastust juba teab
Üks müüt käib ringi mööda Eesti üüriturgu – et noored ei taha kinnisvara omada, vaid üürida. Aastaid on Eesti üürituru meediakajastuses palju räägitud globaalsest trendist, et tänapäeva noored ei taha enam kinnisvara omada, nad lausa eelistavad kinnisvara üürimist ostmise asemel. Peamise põhjusena tuuakse välja soovi paindliku elukorralduse järele. Aga see on müüt.
Tegelikult on kinnisvaramaaklerid kogu aeg kõrvalt näinud, et kui enamusel Eesti noortel tekib vähegi kapitali eluasemelaenu sissemakseks, siis nad oma kodu ka soetavad. Nüüd tuli kinnitus sellele väitele ka Norstati uuringust, millest selgus, et Eestis oleks 89% üürnikest valmis vahetama üürikodu oma eluaseme vastu juhul, kui igakuine kodulaenumakse oleks praeguse üüriga sama suur. Uuringu tellinud Luminor nentis oma järelduses, et suurim takistus kodu ostmisel ei ole soov, vaid eelkõige sissemakse puudumine. Kuigi uuring ei keskendunud otseselt noortele, siis üldistades ja 80:20 reeglit meenutades pole põhjust kuidagi teistpidi ka arvata. Miks siis nii?
Mõistagi ei saa üle ega ümber sellest, et Eesti on teada-tuntud omandikeskne riik, kus kodu ostmine on tugevalt juurdunud. Kuna noorte koduostule panevad sageli oma õla alla ka nende vanemad, siis vanema põlvkonna poolt on nii surve kui ka toetus kodu soetamisele veelgi suurem. Nutikas eestlane näeb kodu omamises rohkem plusse kui miinuseid. Viimase 10 aastaga on kinnisvara hinnad Eestis kahekordistunud ja selle rahalise võidu on sisse kasseerinud ikka üürileandjad, mitte üürnikud. Samuti on kinnisvara ost laenuga heaks kaitseks inflatsiooni vastu. Kinnisvara soetades saab kasutada finantsvõimendust, näiteks 30 000 € sissemaksega kontrollida 200 000 € vara ning hinnatõus kasvatab tootlust kordades, mida üürimisel ei teki. Ja loomulikult pakub kinnisvara ostmine stabiilsust, kontrolli oma eluaseme üle ja pikaajalist turvatunnet.
Sellele vaatamata on maailm kahtlemata muutuste keerises, väärtushinnangud on oluliselt teistsugused kui näiteks 90-ndatel ja paljude jaoks ei ole kodu omamine enam tõepoolest „elu eesmärk“. Oluliseks peetakse reisimist, enesearengut, finantsvabadust ja investeerimist aktsiatesse ja mujale. Kui siia lisada juurde ebakindlus tuleviku suhtes (millised töökohad jäävad alles ja millised mitte; kas töö, mida noor teeb, on üleüldse tema „unistuste töö“ või mitte jms), siis kogu majanduslik, aga ka poliitiline, ebastabiilsus paneb teatud hulga noori pigem riske hajutama kui võtma suuri kohustusi kodulaenu näol. Lisaks alustavad paljud noored karjääri hiljem ja õpivad kauem, mis tähendab ebastabiilsemat sissetulekut ja väiksemat valmisolekut pikaajaliseks kohustuseks. Seega teatud hulk noori on ja jääb sellisteks, kes ei osta kinnisvara majanduslikest takistustest, elustiili muutustest ja teadlikumatest finantsotsustest tulenevalt.
Aga enamus noori ei osta kinnisvara siiski lihtsalt põhjusel, sest nad ei saa seda endale lubada. Järjest kasvavad kinnisvara hinnad muudavad selle probleemi aastatega üha tõsisemaks. Kui Eestis on see veel poolik probleem, siis maailma suurlinnades on kohaliku noore inimese jaoks korteri soetamine juba kergemat sorti kosmos, sest hinnatase on sedavõrd kaugele ära liikunud. Ka Eestis on muutunud 10-20% suuruse sissemakse kogumine üha keerulisemaks, sest, nagu mainitud, siis viimase 10 aastaga on korterite ja majade hinnad kasvanud keskmiselt rohkem kui 100%. Lõhe soovide, unistuste ja reaalsuse vahel kipub ajas minema üha suuremaks.