Härra Vihterpalu

Oli aasta 1999. Soomest pärit Timo Lemberg oli sobiva kinnistu otsingul, et alustada Eestis majutus- ja konverentsiteenuste äriga. Tal oli silme ees romantiline maakoht suure majaga, aia ja kõrvalhoonetega, kuhu rajada hotell ja kõik sinna juurde vajalik…
Timo ei teadnud, et nn vanad maakohad on Eestis üsna väikesed, et isegi laut või rehetuba võis elamuga sama katuse all olla ja esimese Eesti õitseaja esimesel kümnendikul rohkelt ehitatud verandadega tüüpelamud ei sobi samuti mitte… liiga väikesed kõik! Kiirelt jõudis ta arusaamisele, et ainukesed sobivad ehitised on vanad mõisahooned, ning kujundas ümber nii oma nägemuse kui ka tegevuse…

Armastus esimesest silmapilgust

Just nii on ta ise kirjeldanud oma esmakohtumise emotsioone. Tuleb taas tõdeda – armastus on tõepoolest pime… Seistes Vihterpalu vana häärberi ees, haigutas talle vastu vaid kunagise imposantse ilu jäänus – lagunevad varemed, sissekukkunud portikus, ripakil aknad ja risustatud ümbrus. Igalt poolt vaatas vastu hoolimatus ja mahajäetus… Kuid kas oli see valguse ja varju mäng vanadel müüridel, tuule salasosin põlispuudes või vee vulin jões või hoopis kõrgemad jõud, kuid teadmine ning äratundmine tulid üheainsa hetkega – ainult siin ja ainult see! Tookord Timo veel ei aimanud, et just seda äratundmise ootust oli ta hinges kandnud alates lapsepõlvest. Selle allikaks oli kadunud vanaisa südamest tulnud palve, mida Timo oli aastakümneid enese teadmata kaasas kandnud. Otsus oli tehtud, liisk oli langenud – uueks Vihterpalu mõisahärraks sai Timo Lemberg.

Vanaisa palve

Meil kõigil on mõni oluline inimene, kelle mõtteid me jagame ja kelle tegusid hindame. Timol oli selleks inimeseks emapoolne vanaisa, kellega kujunes soe läbisaamine juba poisipõlves – oli kuidagi hea ja soe tunne vanaisa juures läbi astuda, lugusid kuulata ja niisama istuda. Oli ju vanaisa vana sõjamees, kellel oli, mida pajatada, eriti noorele poisile.
Ühesõnaga – vanaisa oli Timo iidol nii lapsepõlves kui ka nooruses, tema tõekspidamised ja vaiksed jutustused kujundasid noore mehe eluhoiakuid ka edaspidi. Kord, Timo noormehe eas, istuti taas mõnusalt koos vanaisa majas, kuid jutt oli tõsisem. Vanaisa rääkis, et on elanud ilusa ja pika elu ning jumal on andnud talle hea tervise, kuid üks suur mure tal siiski on. Mure on ajaga kasvanud – vaevab vaimu ja sööb südant…
Vanaisa oli oma pataljoniga läbi teinud nii talvesõja (november 1939–märts 1940) kui ka jätkusõja (juuni 1941–september 1944) ning tema rühmas oli mitu eestlasest soomepoissi. Eesti mehi hindas ta väga kõrgelt. Timole tundus, et mõnede soomepoistega tekkis vanaisal just see haruldane relvavendlus, mis kestab läbi elu ja mis iial ei unune.
Jätkusõja lõppedes pidi Soome vastavalt Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel sõlmitud rahulepingule loovutama kõik Nõukogude Liidu vastu sõdinud nõukogudemaalt pärit mehed. Nende hulka kuulusid ka vanaisa relvavennad, eestlastest soomepoisid. Kõik toimus kiiresti – käsuliinis ja sõjaaegsetes tingimustes. Üksikasju vanaisa ei täpsustanud, kuid Timo mäletab siiani vanaisa erilise tähendusega lausutud sõnu: „Ja siis viidi nad minema ja ma ei näinud neid iialgi.“
Vanaisa hinge jäi piinama Soome vabaduse eest võidelnud Maarjamaa sõprade ebaõiglane kohtlemine ning ta pani Timole südamele, et kui Timol avaneb kunagi võimalus teha kellelegi head, siis peaks see olema Eesti ja eestlaste heaks – hüvitamaks kasvõi vähesel määral nii sõprade kaotust kui ka omaenda tookordset võimetust asjade käiku muuta. Ehk oli vanaisa soov nii sügavalt südame põhjast Timole antud, et seda kuulsid ka kõrgemad jõud?
Oli kuidas oli, kuid ometi juhtus nii, et Timo edasine elutee kulges ärilises mõttes väga edukalt. Aastal 1999, vaadates tõtt vanade Vihterpalu varemetega, teadis ta hetkega, mida teha.

Üks asi viis teiseni

Kuigi algne plaan oli taastada vaid häärber ja seda ümbritsev mõisapark, kujunes töö palju mahukamaks ning aega ja vahendeid neelavaks. Peagi õnnestus omandada ka häärberi juurde kuulunud meierei, millest sai uue mõisahärra eramu, võsastunud pargist kaevati välja endise tiibhoone vundament, millele projekteeriti külalistemaja, ehitati kõrgtehnoloogiaga varustatud koolitusmaja ja osteti juurde maad. Ehitus- ja taastamistööd kestsid viis aastat. Lõpuks, 1. juunil 2005, toimus pidulik avamine, kus osalesid ka president Lennart Meri ja Soome suursaadik Eestis Jaakko Blomberg. Muuseas, mõisahotelli häärberis on olemas ka Lennart Meri sviit, vaatega vanale pargile. Elutöö Timo Lemberg on tagasihoidlik Soome mees, kellest on saatuse tahtel saanud ühe huvitava peatüki taastaja Eestimaa ajaloos. Tänu temale on ehedal kujul säilinud suur osa Vihterpalu mõisakompleksist – kõik see, mida oli võimalik taastada, üles ehitada, kujundada, rajada ja säilitada.
Praegu kuulub Vihterpalu mõisakompleksi endise häärberi varemetest ülesehitatud luksuslik mõisahotell, ajalooliste jooniste järgi täielikult taastatud mõisapark, endisest meiereist ümberehitatud mõishärra eramu, vana tiibhoone vundamendile rajatud külalistemaja, mõisamaadele ehitatud koolituskeskus, konserveeritud kuivatihoone ja autoparkla 50 sõidukile. Mõisa juurde kuulub ka helikopteri maandumisplats – mugavus, millest mõisa esimene omanik, Riia toomhärra Theodor von Ramm, ei osanud undki näha.
Vihterpalu imposantses häärberis on võimalik korraldada erinevaid üritusi ja tähtpäevi – pidulikke vastuvõtte, pulmi, koolitusi ja muid üritusi, ning imetleda vanade hoonete ja kauni ümbruse võlu. Imetledes Vihterpalu mõisaansambli suursugusust ja kunagise arhitektuuri täiuslikkust, peame imetlema ka Timo tohutut initsiatiivi, ettevõtlikkust ja missioonitunnetust, et ta viis lõpule tohutu töö ja täitis vanaisa palve. Vihterpalu mõis – see ongi Timo Lemberg, mees sooja südame ja aadlimehe hingega.

Artikkel ilmus esmakordselt kinnisvaraajakirjas IMMO.