arrowarrow2backtotopDeutschdropdownEnglishEspañolEestifacebookSuomiFrançaiskarge-service1karge-service2karge-service3karge-service4large-channelslarge-dayslarge-growthlarge-photoslarge-searchlarge-teamlarge-tvlocation-homelocationlocation2logo_domusmailphonephone2PortuguêsquoteРусскийsearchticktwitteryoutube

Milline on kodu aastal 2030?

Eesti Päevalehe laupäevaleht LP küsitles enne valimisi suuremate parteide liidreid ja päris muuhulgas selle järgi, milline võiks olla kodu aastal 2030. Teema on intrigeeriv ja kuigi tuleviku ennustamine on teadupärast tänamatu tegevus, siis joonistuvad välja päris suured erinevused tipp-poliitikute vahel.

Valimisvõitu jahtivate suurparteide juhid Jüri Ratas ja Kaja Kallas on risti vastupidistel seisukohtadel. Peaministri hinnangul võiksime aastal 2030 mõelda rohkem linnakeskustest välja. Hr Ratas arvab lausa, et „näeme, kuidas karmil talveõhtul tuleb üle maa korstnatest suitsu ja inimesed elavad seal“. Kaja Kallas ei väljenda end sedavõrd ilukirjanduslikult ja arvab seevastu, et üldise suundumuse kohaselt minnakse praegu ikka linnadesse.

Jüri Ratase seisukohtadele on kõige lähemal Mart Helme, kes ennustab, et elanikkond hakkab tasapisi valguma linnu ümbritsevatesse maapiirkondadesse. Lisaks arvab EKRE juht, et valglinnakud ei hakka koosnema niivõrd korterelamutest, kuivõrd eramajadest. Natuke ettevaatlikumalt väljendavad ennast Helir-Valdor Seeder ja Jevgeni Ossinovski, kuigi mõlemad viitavad pigem võimalusele, et kodusid väljaspool linnu tuleb juurde. Seeder ütleb, et „need, kes saavad, elavadki rohkem looduses ja tegelevad poti- ja mahepõllundusega“. Ossinovski lisab, et „loodetavasti suudame astuda selle regionaalpoliitilise sammu, et ka väljaspool Tallinna elamine muutub normaalseks. Niivõrd normaalseks, et Tallinna inimesedki kaaluvad seda kui tavalist valikut“.

Kelle visioon oli lähemal tegelikkusele, seda näeme pisut enam kui kümne aasta pärast. Silma torkab, et elu väljaspool Tallinnat võeti jutuks päris sageli, olgugi, et ajakirjaniku küsimus otseselt sellele ei viidanud. Järelikult on see küsimus, mis tipp-poliitikuid vaevab ja mõtte kohe regionaalpoliitilistele radadele viib. Enne valimisi esitatavatesse seisukohtadesse võib muidugi suhtuda nii ja naa, kuid veidi imekspandav siiski on, millel põhineb see usk, et elanikkond hakkab linnakeskustest välja minema. Helesinistes unistustes ideaalsest riigist ja “Eia jõulud Tondikakul” tüüpi filmi värskes fluidumis imelisest Eesti loodusest olles, võiks tõesti ette kujutada, kuidas kerkivad üha uued elamud metsade ja lagendike vahele, kuid paraku ei osuta sellele ükski uuring, statistika ega prognoos. Seda võlurohtu urbaniseerumise vastu pole seni suutnud välja töötada mitte ühegi riigi valitsuslabor ja ei ole silma jäänud ühtegi veenvat argumenti ka Eesti valimisprogrammidest selle kohta, kuidas inimesi tegelikult maale ikka meelitada. LP artiklites on küll juttu tehnoloogia arengust, kaugtöö võimaluste kasvust, jagatud sõiduteenuse perspektiividest jms, mis kõik on õige ja millele on raske vastu väidelda, kuid küsimus on selles, mis on need faktorid masside liigutamiseks linna või maaelu suunas. Maale elama minemist on ka täna, kuid pigem ikka suhtarvuga, kus 1 läheb maale ja 9 inimest kolivad linna.

Siinkirjutaja kaldub üha enam arvamusele, et linna- või maaelu kasuks hakkavad kõige suuremat mõju avaldama globaalsed protsessid, mis kinnisvaraturu spetsiifikast jäävad üsna kaugele. Milline saab olema sisseränne Eestisse? Jääme me avatud või suletud piirkonnaks? Kuidas mõjutab muutuv kliima rahvaste liikumist ning kui palju nn kliimapagulasi jõuab Eestisse? Milline saab olema Eesti enda kliima 10 aasta pärast? Kui palju eestlasi elab üleüldse tuleviku Eestis, aga mitte mujal?

Valdavat osa eestlasi võib teatud mööndustega nimetada individualistideks, kellel pole midagi eramajas või looduses elamise vastu. Aga on liiga lihtne arvata, et internet ja kaugtöö võimalus on need ainsad imesõnad, mille alusel eestlased tulevikus oma elukoha valikuid teevad.