Riiklikke üürimaju ähvardab getostumise oht
Hiljaaegu pakkus palju kõneainet Tallinna terroriseeriv noortekamp, mille lõviosa on pärit Lasnamäe tagumisest otsast Raadiku sotsiaalmajade piirkonnast. Eesti Ekspress kirjutas värvikalt, kuidas Raadiku sotsiaalmajade trepikodadest on saanud peksva, joova ja varastava noortekamba üks peamisi kogunemispaiku. Trepikodadesse kogunetakse tihti, seal suitsetatakse, juuakse, pannakse prügi põlema ja pruugitakse narkootikume. Kas riiklikke üürimaju võib ähvardada sama saatus?
Raadiku kurvavõitu lugu pole maailma ajaloos mõistagi ainus näide ega mingi spetsiifiline „Lasnamäe teema“. Riiklike kommunaalelamutega hakati tegelema Ameerika Ühendriikides juba 1930. aastail Franklin Roosevelti uue kursi raames. Nende elamute eesmärk oli kaotada olemasolevad getod, kuid peagi muutusid need ise getodeks. Elamute seisukorra halvenemise ja remondi edasilükkamise tagajärg oli lagunemine, vandalism, üldine rahulolematus ja suur tühjade korterite hulk. Ehitatud esialgu parimate kavatsustega, et rahuldada mitmesuguseid elamuasemetaotlejaid, said riiklikest üürimajadest lõpuks kõige vähem soovitud eluasemed.
Ükskõik kuhu ka ei vaataks, siis sinna, kus omavalitsus või riik on teinud dotatsiooniga kodu kättesaadavuse äärmiselt lihtsaks, kipub kogunema seltskond, kes turutingimustel mingil põhjusel endale elamist ei leia ja evib enamasti pehmelt öeldes vabameelset käitumismustrit. Mitte muidugi alati, küllap mõni üksik õpetajate maja on hoolikalt hoitud ja eeskujuks enamusele elamufondist. Aga valdavalt kipub olema pigem nii, et kui elamispinna kättesaamiseks pole inimene pidanud pingutama, raha koguma, säästma või sugulastelt laenama, siis suhtutakse sellesse ükskõikselt ja mitte peremehe tundega, mis viib ühel hetkel täpselt sama tulemuseni nagu Raadikul või Ameerika Ühendriikides. Viljar Arakas ütles hiljuti ühes raadiosaates tabavalt, et kodu kättesaadavus ei pea olema sama lihtne nagu ükskõik millise tarbekauba kättesaadavus. Et tema tahab piltlikult öeldes näha verd, higi ja pisaraid, sest ainult siis on loota tõsist suhtumist vara kasutamisse. Tema kasutas neid sõnu sissemakseta eluasemelaenude kontekstis, kuid sarnast mõtlemist ja mõtlemise kurba tulemust võib kasutada ka riiklike üürimajade puhul. Kodu ja kinnisvaraga pole päris nii, et ostan kassa kõrvalt nätsu, kasutan natuke aega ja siis viskan minema.
Mis oli üürimajade suur eesmärk?
Tuletagem hetkeks meelde, kuidas kõik alguse sai ja mis üleüldse kogu selle meetme eesmärk on. Projekti eestkõneleja Urve Palo on öelnud, et „valitsuse eesmärk on viia Eesti välja majandusseisakust ja vähendada ebavõrdsust. Selleks, aga tuleb luua eeldused, et ettevõtlus saaks areneda üle Eesti. Töökohad tekivad sinna, kus on inimesed ja vastupidi.“ Pressiteadetes korduvad ikka hüüdlaused nagu „anname hoogu ettevõtluskeskkonnale“ ja „tõstame tööjõu mobiilsust“: Aga milline on tegelikkus? Esimesest rahaeraldisest said KredExi toetust Muhu, Türi, Lääne-Nigula, Valga ja Saue, kellest enamik hakkab eelisjärjekorras majutama sinna õpetajaid, ametnikke ja õdesid. Nüüd ei räägi keegi enam uute töökohtade loomisest ja ettevõtluse kasvust, kõlavate loosungite varjus ehitatakse valdavalt tavalisi sotsiaalmaju. Nagu ütlevad venelased, siis läks nagu tavaliselt.
Kas enne muna või kana?
Avalikule sektorile kohe meeldib probleeme lahendada nii, et valame raha betooni ja siis mured kaovad. Selle asemel, et tõsta kõigi õpetajate palka ja ameti väärtust, ehitatakse ja renoveeritakse mõni koolimaja. Ettevõtlust maal ergutame nii, et vuntsime üles mõne vallamaja. Miks nii tehakse? Sest nii on lihtne ja mugav. Eriti lihtne siis, kui ei kasuta enda raha. Kui kinnisvara arendaja tahab oma tehnoparki saada mõnda korralikku tehast, siis ta peab ninast veri väljas selle nimel vaeva nägema. Peab nädalate ja kuude kaupa ennast müüma ning turundama. Kas keegi on kuulnud vallavanemast, kes käib mööda Euroopat ja meelitab enda valda rõiva- või toiduainetööstureid? Mis küll oleks elul viga, kui piisab sellest, et paneme püsti mõne kortermaja ning nagu iseenesest tulevad tehased järgi. Suures plaanis see muidugi veidi on „nokk kinni ja saba lahti“ situatsioon ettevõtluse kontekstis, kuid reegel on ikka pigem selline, et enne tulevad mingi nipiga tehased ja küll siis tuleb ka elukondlik kinnisvara järgi. Värske näide on võtta Ülemiste City’st, kus ikka kõigepealt tehti valmis õige mitu suurt büroohoonet, mille järel hakati rääkima üürimajadest ärilinnaku elanikele. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkima üürimajadesse minevate inimeste kvalifikatsioonist, õppimisvõimest, sobivusest konkreetsele ettevõttele ja äri spetsiifikale jne-jne.
Kas keegi vastutab?
Nagu avalikule sektorile tavaks, siis vastutust loota pole. Üürimajade tulihingeline kaitsja Urve Palo on vahepeal lahkunud SDE-st ja poliitikast, raha külvamisega helikopterilt tegutsevad edasi ametnikud. Enamikul on ununenud programmi esmane ja peamine eesmärk, paljud vallad saavad lihtsalt õnnelikuks uute sotsiaalhoonete näol ning ehitussektor tööd juurde. Tõsise küsimuse ja tõsise mõttetööga – kuidas tuua ääremaadele ettevõtlust ja elu juurde – tegutsetakse edasi enne valimisi loosungite vormis, riiklike üürimajade rahasüst paraku Eesti majanduskeskkonnale ja regionaalsele arengule kuidagi kaasa ei aita.