Õhus on defitsiidi hõngu
Viimastel aastatel kinnisvaraturul toimunu on nagu peatükk mikroökonoomika õpikust ja tänuväärne materjal mõne kõrgkooli ärijuhtimise I kursuse tudengile uurimistööks. Mis siis kinnisvaraturul toimus? Mikroökonoomika alustõdede järgi on toodete/teenuste hind ja nõutav kogus pöördvõrdeliselt seotud. Pakkumisseaduse kohaselt pakutakse suuremat kogust kui toote või teenuse hind tõuseb ning väiksemat kogust kui hind langeb. Kuna krediidi saamise võimalused olid turul head ja tarbijate ootused igavesti kestvaks hinnatõusuks suured, siis tõusidki hinnad stabiilselt ja pakkumine reageeris sellele üha uute objektidega. See aga tähendas, et ühel hetkel läks tasakaaluhind, mille juures nõutav kogus ja pakutav kogus on võrdsed, täiesti paigast ära. Kuna protsessid on kinnisvaraturul pikad (detailplaneeringu algatamisest kuni objekti kasutusloani on pikk tee), siis juhtuski nii, et vaatamata sellele, et nõutav kogus kadus ära, tuli pakkumist ikka veel jõudsalt juurde. Piltlikult öeldes märkasid vedurijuhid tekkinud olukorda liiga hilja, tõmbasid küll kahe käega pidurit, kuid rong liikus veel hulga aega edasi. Isand Newtoni füüsikalised seadused toimisid ikka veel.
Pakutava kinnisvara koguse tipp ulatus 2009. aasta varakevadesse, kui veel aprilli lõpus oli City24 kinnisvaraportaalis pakkumises 50 073 aktiivset objekti. Pärast seda on toimunud stabiilne vähenemine ja nii on novembri alguseks alles jäänud 38 682 aktiivset objekti. See tähendab, et 6 kuuga on pakkumiste hulk vähenenud ca 23 % võrra ehk keskmiselt 1900 objekti kuus! Muidugi, paljud objektid korduvad, aga korduvad on nad olnud kogu aeg ja on ka täna. Seega oleme situatsioonis, kus hinnad on teatavasti langenud tubli poole võrra, pakkumiste arv on vähenemas ja turg taas tasakaaluhinda otsimas. Kui aga hind ja pakkumiste hulk vähenevad, siis majanduse alustõdede järgi hakkab see ühel hetkel nõudlust kergitama. Esimesed märgid sellest on juba olemas. Kui veel mõni kuu tagasi võis nö rohujuure tasandil korterite enampakkumistest rääkida üksikutel juhtudel, siis täna toimub neid Domus Kinnisvara praktika kohaselt juba pidevalt. Nii mõnedki spekulatiivsed väikeinvestorid on märkinud, et parim aeg korteri ostimiseks jäi suvi 2009 aega. Sügis on olnud rikas mitte ainult metsaandide, vaid ka positiivsete uudiste poolest, mis on tarbijate huvi, usku, lootust ja võimalusi kergitanud.
Pakkumiste märkimisväärse vähenemise tõttu pole midagi imestada, et üle pika aja on turult kostmas nõrku hääli, et valik on väikseks jäämas. Muidugi on Tallinnas võimalik jätkuvalt valida tuhandete korterite vahel, aga selge ostusooviga inimesed, kes käivad objekte reaalselt külastamas, mitte ei anna hinnanguid portaalide pakkumiste arvu järgu, on üles näidanud kohatist rahulolematust kesise valiku osas. Olgu rõhutatud, et see jutt puudutab eelkõige korteriturgu ja eelkõige väiksemaid, 1-2 toalisi, kortereid, mille osas on püsinud nõudlus läbi aastate kõrgem. Nendel inimestel, kes tunnevad huvi maja või krundi osas, on valikuvõimalused jätkuvalt suured ja selle olukorra muutumist pole lähiaegadel ette näha. Meeles tuleb aga pidada, et korteriturg on kinnisvaraturu indikaatoriks ja siin näidatakse kätte suund, mille järgi ülejäänud kinnisvaraturg liikuma hakkab. Defitsiidiajastule veel oodi laulda ei saa, aga ostuhuvilistel tasub teraselt pakkumistel silm peal hoida.