arrowarrow2backtotopDeutschdropdownEnglishEspañolEestifacebookSuomiFrançaiskarge-service1karge-service2karge-service3karge-service4large-channelslarge-dayslarge-growthlarge-photoslarge-searchlarge-teamlarge-tvlocation-homelocationlocation2logo_domusmailphonephone2PortuguêsquoteРусскийsearchticktwitteryoutube

Väikeinvestorite eufooria üüriturul väheneb

Kui vaadelda üüriturul toimuvat ning seda, kuidas seal aset leidvat kommunikeeritakse avalikkusele, siis graafiliselt kujutades vastab see hästi matemaatikast tuntud sinusoidile, koos tõusude ja mõõnadega. Üüriärist rääkiv tõusuperiood kestis ajast, mil masu, täpe ja pupu tsükkel oli läbitud, kuni 2017. aastani, mil ilmusid esimesed hoiatavad artiklid selle kohta, et üüriäri ei pruugi tähendada ainult õnnelikku elu ja stabiilset rahavoogu.

Algas kõik kenasti. Cashflow klubide seminarid olid rahvast pungil, üüriäriga rikkaks saamise raamatuid lausa rabati riiulitelt. Et üürituluga saab finantsilise vabaduse ja majandusliku heaolu, see oli selge igaühele, kes vähegi suutis meedias pealkirju lugeda. Kui tahad saada rikkaks, siis osta korter ja üüri see välja, kõlas ühelt poolt. Raha paigutamine kinnisvarasse on lollikindel investeering, lisati teiselt poolt. Ja hakatigi ostma, paljuski üüriinvestorite toel taastus kinnisvaraturg ja anti hoog sisse uusarenduste kasvule pealinnas. Täpne statistika küll puudub, kuid ühe arvamuse kohaselt ostetakse pealinnas iga neljas korter investeeringuks. Täna tundub kirjapandu liialdusena, kuid tegelikult oli mingitel aastatel olukord lähedal massilisele hüsteeriale.

Kuni saabus aasta 2017, mil hakati mannaroosalisse ilupilti ka tumedamaid pintslitõmbeid joonistama. Seniste paduoptimistlike sõnumite asemel võtsid võimust hoopis uued pealkirjad nagu „Tallinna üüriturul on pidu läbi“ või „Üüriärile mõtlejatel tasuks olla ettevaatlik“. Cashflow klubide üks staaresinejatest teatas, et valmistub krahhiks ja hakkas oma üüriportfelli vähendama. Algas kainenemise periood ja reaalsuseks sai, et üürikorterite pakkumisel on oht plahvatuslikuks kasvuks, kuna nii riiklikud kui eraalgatuslikud üürimajad tulevad, mis omakorda panevad tõsise surve peale hindadele. Kuna pole ette näha, et üürisoovide hulk kasvaks sedavõrd, mil uut üüripakkumist tuleb juurde, siis võib ette ennustada teravat konkurentsi üürileandjate vahel ning see lihtne majanduslik tõsiasi võtab väikeinvestorite turul oluliselt eufooriat vähemaks.

Paralleelselt pakkumise kasvuga on selgeks saanud, et kõik üürnikud ei ole sellised, kes maksvad tähtaegselt ja hoiavad vara ideaalses korras. Avalikkuses sai enim tähelepanu PERH-i juhtum, kus Apotheka lihtsalt keeldus üüritud ruume vabastamast ja PERH-il pole muud teha, kui käsi laiutada ja oodata, mil kohtuveskid jahvatavad. Või Päevalehes avaldatud markantne juhtum üürnikust, kes võltsis maksekorraldusi, pidutses üüritud eramus nagu jaksu oli ning lahkus seejärel majast sentigi maksmata. Ettevaatlikud investorid küsivad endalt, et kas minu üüripind võib olla järgmine? Mida suuremaks üüriportfell läheb, seda enam tõenäosus suureneb, et analoogseid juhtumeid hakkab tekkima. Eestlased on küll tublid eluasemete eest tasujad, kuid igas meepotis on alati tilk tõrva, millega üüriinvestor peab arvestama. Ei ole paraku nii lihtne kõigi pindade ja üürnike puhul, et võtan eluasemelaenu, üürin vara välja ning võtan vaheltkasu endale. Ja vara enda väärtus kasvab seejuures mühinal. Iga investor peab vaatama oma rahakoti sügavustesse ja olema enda vastu aus, et kui suur on tema puhver juhuks, kui tekib mingi probleem. Pimestatuna Robert Kiyosaki või Eesti enda investorite edulugudest ei maksa teha liiga kergekäelisi investeeringuid, vaid tuleb läbi mõelda hoolikalt oma äriplaani ohud ja nõrkused ning perekonna eelarve.