Domus Kinnisvara kutseline maakler Janis Rimitsans – 20 aastat kinnisvaras
Kuna käesoleval sügisel täitub mul 20 aastat ajast, mil alustasin kinnisvaramaakleri tööga, siis tundub paras aeg vaadata tagasi tuldud teekonnale ja karjäärile, meenutada erinevaid tõuse ja mõõne kinnisvaraturul ning anda soovitusi ka noorematele alustavatele maakleritele.
20 aastat on päris arvestatav aeg igas ametis ja usun, et olen saavutanud selle ajaga teatud professionaalsuse. Täna naudin oma tööd rohkem kui kunagi varem ning olen selle pika aja jooksul saanud nii paljudele inimestele kasulik olla ja neile rõõmu valmistada. Olen väga tänulik oma pikaaegsetele püsiklientidele, kes mind kui maaklerit ikka ja jälle ka oma tuttavatele soovitavad.
Minu jaoks sai see tee alguse, kui 2002. aasta sügisel olin otsimas uusi väljakutseid. Sinnamaani olin töötanud kelneri-baarmanina erinevates meelelahutus- ja toitlustusasutustes. Sellega olin omandanud teatava suhtluskogemuse võõraste inimestega, õppinud tegema lisamüüki, hakanud mõistma müügipsühholoogiat ning saanud päris korraliku praktika inglise, soome ja vene keelega. Mingi hetk aga tundsin, et klienditeeninduses 60-tunniseid töönädalaid teha pole jätkusuutlik ja ees terendab läbipõlemise oht. Tundus hea mõte minna edasi hoopis müügiga seotud kontoritööle ja päris kiiresti jõudsin oma esimese tööandjani kinnisvaras, kelleks toona polnud büroo, kus töötan täna.
Aastal 2002 oli IT-lahendusi veel suhteliselt vähe ja minu töö alustava maaklerina seisnes selles, et olles saanud ettevõttelt mõningaid koolitusi ja isikliku lauaarvuti, hakkasin ajalehtedest nagu Soov ja Kuldne Börs leitud kontaktidele helistama ja pakkuma oma teenust. Kinnisvarabüroo eelised toona, 20 aastat tagasi, olid näiteks võimalus teha digifotoaparaadiga pildid, lisada kuulutusi ka internetiportaalidesse ning sellega saavutada tunduvalt suurem huviliste hulk kui ajalehtedesse pandud kinnisvarakuulutused seda suutsid. Müügid said tehtud oodatust kiiremini ja kliendid olid rahul.
Sel ajal oli meil ettevõttes maaklerite vahel Harjumaa ära jagatud piirkonniti ja uue tulijana sain endale Tallinna lähiümbruse. Algul tundus, et tegemist oli kõige “lahjema” piirkonnaga, kuid peagi mõistsin, et inimestega suheldes ja nende soove päriselt mõistes, on võimalik palju rohkem ära teha. Kui klient müüs Tallinna ümbruses mõnda suvilat või maatükki, oli tihti müügi põhjuseks soov elumaja ehitada, aga et selleks veel lisavahendeid saada, oli kliendil reeglina vaja maha müüa tulevikus ka oma linnakodu. Luues inimesega hea kontakti ja usalduse said paljudest minu pikaaegsed kliendid.
Mõne aja pärast adusin, et minu portfell täitubki suures osas rahuolevate klientide soovituste tulemusena. Tegemist oli juba vaikselt tollase buumieelse ajaga ja kinnisvara oli teemaks ajakirjanduses ja igal koosviibimisel. Objekte oli mul korraga umbes 20-40 ja juba üle Harjumaa.
Ma ei julge ma väita, et eelmise buumi ajal (2007) oleks olnud minu parim aasta kinnisvaras. 2007. aasta buumi ajal hakkas objektide hulk märkimisväärselt kahanema. Uusi objekte ei jõudnud nii palju peale tulla kui vanu n-ö eest ära müüa. Seega pigem olid maakleritele paremad ajad ehk isegi 2005 ja 2006, kui maakler õigustas oma olemasolu ja võitles omanikule parema hinna kui omanik oleks ise müües saanud. Ma muuseas usun siiani sellesse, et hea maakler õigustab enda palkamist just sellega, et toob omanikule tehinguga rohkem raha, kui ta ise oma kinnisvara müües saaks.
Kuna kinnisvaraturg oli selleks ajaks hangunud, siis kulus minu tööaeg vahepeal ka muudele ettevõtmistele ja kinnisvaras osalesin ma tol ajal peamiselt nõustaja rollis. Uuesti maakleri ametisse asusin 2012, kui kirg kinnisvara vastu mind sinna maailma tagasi tõmbas. Selleks ajaks oli kinnisvaraturg maakleri seisukohast vaadatuna üksjagu muutunud ja lisaks polnud turg ka veel päris kriisist väljunud, seega oli minu uus algus raskem, kui olin oodanud. Esimese tehingu tegin küll juba kolme nädalaga, aga teist tehingut tuli oodata viis kuud. Sel ajal tekkis mul nii mõnigi kahtlus, kas olen ikka õigel teel, kuid pidasin vastu ja andsin endast kõik, et oma portfelli suurendada. Ka värsketele maakleri ametis kätt proovijatele soovitan kindlasti mitte kohe alla anda. Olles mõne aja möödudes kogunud oma portfelli juba pea 70 objekti, hakkas tehinguid toimuma ning täitus lootus, et ka kinnisvaraturg elavneb ja taastub.
Peagi olin maakleritöös jälle omas elemendis ja tegelesin järelturu kinnisvara vahendamisega ehk olin maakleriks eraisikust klientidele. Kuid huvi hakkas tekkima ka uusarendusprojektide vastu. Unistasin töötamisest suures ja tuntud ettevõttes, kus mind toetaks tuntud ja usaldusväärne kaubamärk. Lisaks soovisin valdkonnas veelgi areneda. Olles mõnes väikeses firmas maakler, on lähtuvalt töö iseloomus üsna tavaline see, et kontoris ollakse kas üksi või kaksi. Mina aga soovisin, et mu ümber oleks melu ja inimesi, kellelt pidevalt midagi juurde õppida. Just sellise koha leidsin ma 2015. aastal Domus Kinnisvaras.
Minu jaoks avanes täiesti uus maailm ja mõistsin, et mul on veel väga palju õppida. Hakkasin osa võtma ettevõtte poolt korraldatud koolitustest ja seminaridest, liitusin Maaklerite Kojaga, tegin kutseeksami (mida olen hiljem täiendanud ja oman nüüd kõrgeimat, kuuendat taset) ja täiendasin oma tööalaseid oskusi märkimisväärselt. Suurimaks meeldivaks üllatuseks osutus siiski seltskond, kes Domuses töötab. Tänaseks oleme meeskonnana kokku kasvanud, teeme koos palju ja tõsiselt tööd, kuid samas oskame me ka koos puhata ja lõbutseda. Praktiliselt iga kuu on siinsete kolleegidega mõni üritus, kuhu kutsume tihtipeale ka koostööpartnereid ja kliente. See kôik on minu jaoks see, mida olen töökohalt soovinud.
Seega olen oma 20 aastaga jõudnud maailma parimate kolleegide toetusel sinna, kus pärast mitmete arendusprojektide edukaid müüke, pidevaid täienduskoolitusi ja igapäevast tööd püsiklientidega, tunnen end üsnagi kindlalt kinnisvaramaailmas. Ka ajakirjanduses ennustatav kriis, ei suuda mu naudingut, mida saan oma tööst, kuidagi ära võtta.
Lõpetuseks soovin jagada elutõde, mis just mind on elus saatnud ja edasi viinud – “Inimene peab elama nii, et ta hommikul soovib tööle minna ja õhtul soovib koju minna”.