VESI LÕPEB OTSA!
Ei, ma ei kohtunud eile Greta Thunbergiga ega kipu ka käesolevaga andma oma panust globaalsesse kliimadiskussiooni. Minu elu ja töö on märksa proosalisemad. Domus Kinnisvara on tegev uusarendustega enam-vähem kõigis Tallinna nn kuldse ringi omavalitsustes ja seetõttu peame end jooksvalt kursis hoidma nii üld- kui detailplaneeringutega, suhtlema omavalitsusjuhtide ja -ametnikega ning tegema igapäevaselt aktiivset koostööd kohalike kommunaalettevõtetega. Kõik see annab võimaluse näha puude taga metsa ning koos sellega tasapisi hiilivat veeprobleemi. Umbes midagi sellist …
Päikeselisel juulipäeval tuli Tõnu töölt, ühendas aias voolikud vihmutiga ning keeras maja nurga taga olevat kraani. Kolm purskkaevu hakkasid aias tööle ning lastel oli lõbu laialt. Tõnu vaatas rahulolevalt oma personaalses kuningriigis ringi ja viipas möödaminnes tervituseks naabrimehele, kes oli just sama toimingut alustamas. Samal ajal vaatas valla kommunaalettevõtte kontoris järelvalveinsener Arno juba tuttavaks saanud pilti sellest, kuidas võrgus surve langeb. Tuhanded inimesed on jõudmas koju ning avamas kraane, et päästa kõrbevat muru, täita lastele plastist basseine, ujutada kasvuhoones ökotomateid. Arno teadis, et kui ta helistaks kolleegile Harku, Saue, Rae või Keila vallas, saaks ta 1:1 kirjelduse samast olukorrast.
Ilukirjanduse asemel võiks kasutada ka fakte veetöötlusjaamade tootmisandmete ning nn kuldse ringi kasvava hoonestuse kohta. Hoolimata sellest, et Eestis on pea-aegu kogu aeg kehv suusailm ning vihma, lörtsi, lund ja pussnuge kallab liiga tihti, on Tallinna ja selle lähiümbruse veeressurss piiratud. Või lihtsalt kallis. Tallinna lähivallad opereerivad piirkondlike veetöötlusjaamadega st puuraukudega, mis suudavad ammutada X arv liitreid vett sekundis, tunnis, päevas. Paljudes piirkondades on see ammendunud. Uued veetöötlusjaamad on kavandamisel kõigil kohalikel kommunaalettevõtetel, kuid ka sellest ei piisa. Paralleelselt kavandatakse ühendusi AS Tallinna Vee võrkudega, mida toidab peamiselt Ülemiste järv ja Pirita, Jägala ning Soodla jõed. Tavapäraselt ning Tallinna linna kontekstis on Ülemiste veetöötlusjaamal piisavalt ressurssi, kuid üha uute valglinnastunud alade liitmisel ning suviste ekstreemsuste korral ilmub veepuudus ootamatult nagu talv teehooldajatele. Seejuures ma ei kahtlegi niivõrd kommunaalettevõtete planeerimispersonali kompetentsuses, vaid pigem tarbijate valmisolekus kriitilistel aegadel oma isiklik murulapp ohverdada.
2022.a. suvi on olnud mõneti rahulikum, kui oli 2021.a., mistõttu Tõnul ja tema naabritel on olnud vähem kastmist ning Arno saanud veidi rahulikumalt hingates vaadata võrgu rõhuandmeid. Pole teada, millised tulevad järgmiste aastate suved või kuidas kütab või jahutab maailmamajandus Eesti kinnisvaraturgu ja sellega vältimatult kaasnevaid veeühendusi Tallinna linna ja lähivaldade vahel. Aga üha hiilivamalt muutub vesi piiratud ressursiks, kuna nõudlus kaalub vaekausil tasapisi üles pakkumist. See tähendab vältimatult kulude suurenemist infra investeeringuteks ning hinnakasvu tarbijatele. On vaid aja küsimus, millal tuleb mitu kuuma suve järjest, kohalikud kaevud hakkavad koos viimase veega Tõnu hoovi ja dušikabiini liiva pritsima ning Linda kivi juurde Ülemiste järves saab mööda golfimuru jalutada. Seetõttu on möödapääsmatu tarbimisharjumuste muutus, millega kaasnev veekulu vähenemine ja harvem muruniitmine on osaks keskkonnateadlikust mõtteviisist ka mitmel muul viisil.