Toiduainete hinnatõus meelitab suvilaid ostma
Analüüsides selle aasta tehinguid, mis on tehtud suvilatega, siis torkavad silma mõned märkimisväärsed muutused võrreldes eelnevate aastatega. Kui hinnataseme ja omanike müügipõhjuste osas ei saa rääkida olulistest uudistest, siis ostjate segmendis ja motivatsioonis saab juba rääkida murrangutest. Ostuhuviliste seas on kasvanud leibkondade hulk, kes vaatavad ringi suvilate hulgas, et seal aedvilju kasvatama hakata. Kui varasematel aastatel oli nõudluse põhjuseks enamjaolt soov soetada suvila puhkamise eesmärgil, siis nüüd on jagunemine puhkajate ja „kapsakasvatajate“ vahel hinnanguliselt pooleks. Toiduainete kõrged hinnad ühelt poolt ja soov toituda tervislikult teiselt poolt, sunnib inimesi minema nö tagasi minevikku ja võtma osa toidukorvi täitmisest enda peale. Tähelepanuväärne on, et kui varasemalt on aiamajade juurde peenarde rajamist peetud rohkem mitte-eestlaste pärusmaaks, siis sellel aastal on ka eestlased üha aktiivsemalt oma aiamaaga suvilate osas ringi vaadanud. Huviliste hulgas on olnud nii eakamaid inimesi kui ka noori peresid, mis näitab, et teadliku toitumise ja pere eelarve pärast muretsevad erinevad vanuserühmad.
Mure toiduhindade tõusu pärast algatas suvilate nõudluse võrreldes varasemate aastatega ka tavapärasest varem. Kui üldiselt on huvilised suuremat aktiivsust näidanud alates märtsist, siis sellel aastal hakati suvilate järgi küsima juba jaanuari lõpus. Sooviti kevadeks valmis olla, et maa sulamise järgselt kohe näpud mulda pista ja külvamisega alustada.
Kõige rohkem on nõutud mereäärsed piirkonnad, Murastest Kloogarannani. Aga hulgaliselt on tehtud tehinguid ka klassikalistes suvila piirkondades nagu Kiisa, Laitse ja Muuga. Kuna aiapidajate nõuded hoonele pole eriti kõrged ja väärtustatakse pigem maad ning kaugust Tallinnast, siis nõutuim hinnaklass on 20 000 – 30 000 €. Maja puhul piisab sageli, et nii krundil kui hoones sees oleks vesi olemas ning samuti pesemisvõimalus, ideaalis saun.