Laenulepingu osapoolte vastutus peab kasvama
Sellel aastal on ajakirjanduse veergudel võimalik täheldada artiklite kasvu, mis on võtnud luubi alla panga vastutuse eluasemelaenude väljastamisel. Näiteks Hannes Rumm meenutab oma blogis mõnda markantset juhtumit, kus laenu on saanud inimesed, kes „tavamõistuse“ järgi justkui ei oleks pidanud laenu saama. Rumm toob näite USA-st, kus 30-aastase eluasemelaenu sai lastetu 86-aastane vanaproua, kellel tekkisid makseraskused ja keda pank tahtis 90-aastases vanuses majast välja tõsta. Niigi traagiline lugu oleks peaegu lõppenud enesetapuga. Lugu näitab Rummi hinnangul eriti hästi pankade vastutustundetust, kuna keegi ei usu, et et pärijateta vanaproua elab 116 aastaseks ning suudab kogu selle aja oma laenu tasuda.
Kuidas on olukord Eestis? Kinnisvarabuumi ja laenuralli kuldaegadel juhtus siingi, et tihedas konkurentsiolukorras anti laenu inimestele, kes matemaatiliste valemite järgi poleks tohtinud laenu saada. Üks silm pigistati kinni, panga sisene müügi eesmärk sai täidetud ja turuosa säilitatud. Mäletan mõned aastad tagasi vähemalt ühte klienti, kes lähenedes 80-ndale eluaastale sai pangast pikaajalise eluasemelaenu ka siin, Eestis. Majanduse hoogsa kasvu tingimustes kipuvad enamus äriettevõtteid toimima ühtemoodi kõikides maailmajagudes ja emotsioonid võidavad ratsionaalsuse. Seda isegi pankade puhul, mida muidu peetakse kaine mõistuse kehastuseks.
Mis nende avaldatud artiklite puhul mõnevõrra imestama paneb, on see, et küllalt ühte väravasse tahetakse neid palle lüüa ehk siis pankade väravasse. Ühelt poolt võib tõesti möönda, et pangad on saanud senini tegutseda suhteliselt väljaspool kriitikat ja näiteks sotsiaalse vastutuse poolt ei tajuta niivõrd selgelt. Pankadel on aastatega kogutud hulgaliselt tarkust, rohkem vahendeid ja informatsiooni ning see kõik seab nad paremasse olukorda võrreldes tavalise laenuvõtjaga. Tavakodanik sageli ei hooma seda, et tema sissetulekute ja säästude juures ei ole võimalik seda „unistuste kodu“ endale lubada. Aga laenuametniku kasutuses olevad teadmised, kogemused ja riskianalüüsid peaksid välistama selle, et laenu saab pilvedes hõljuv kodanik. Ometi pole alati printsipiaalsust üles näidatud.
Teiselt poolt aga on laenulepingule allakirjutamine iga inimese vaba otsus. Pole kuulda olnud, et laenunõustajad oleks relvaga ähvardades sundinud inimesi laenu võtma.Samuti kaasneb eluasemelaenuga alati notarisse minek, kes kontrollib, et tehingut teostab ikka teovõimeline isik. Paneb mõtlema, et mis küll sünnib selle inimese peas, kes väga kõrges vanuses otsustab laenu võtta ja eluaseme soetada. Milleks talle see? Olemas on pansionaadid, üürikorterid, hooldekodud, munitsipaalkorterid jms. Soovitan alati inimestel enne laenu võtmist konsulteerida oma pere, sõprade ja tuttavatega ning koos nendega jõuda selgusele, kas laenu võtmine on otstarbekas või mitte. Kui 80-aastasel pole lapsi või ka sugulasi, siis on alati olemas mõni mõistlik naaber, kellega saab asjade üle arutleda. Analüüs peab esmalt vaatama tulevikku ja esikohal olema põhimõtteline küsimus – mis siis kui… Võlakaitseseadus võib tulla või siis ka mitte, aga laenu andjate ja laenu võtjate terve mõistus peab jääma esikohale.