Detailplaneeringute menetlemine paneb Tallinnas nutma
Kinnisvarasektoris tegutsejate jaoks pole pikk detailplaneeringute menetlusprotsess Tallinnas mingi uudis. Nii on see olnud aegade hämarusest ja püsinud sama vankumatult nagu Vana Toomas Raekoja torni tipus. Kui mujal Eestis on detailplaneeringu läbiviimise protsess võtnud reeglina aega kuni 1 aasta, siis Tallinnas alles algab ajaarvestus ühest aastast. Pikki aastaid oli see kahetsusväärne tõsiasi, mida planeeringute koostajad talusid lihtsalt hambad ristis. Sügav kinnisvarakriis viimastel aastatel tähendas aga, et detailplaneeringute venimine muutis märgatavalt mõne tegelase finantsseisundit ja tõstis õhku pankrotikirve. Eriti traagiline oli see kinnisvara arendajate jaoks, kes ostsid turu tipus kinnistu, hakkasid selle sihtotstarvet muutma ja Tallinn arvas heaks seda aastaid menetleda ning planeeringu kehtestada turu madalseisus. Muidugi võime me alati olla üleolevad ja öelda, et „ise olid loll, et tipus ostsid ja lootsid sinisilmselt saada kiirelt uut sihtotstarvet“, kuid detailplaneeringu kestvust 3-5 aastat ei saa kindlasti mitte normaalseks lugeda. Eriti riigis, mis müüb ennast eeskujuliku e-riigi kuvandiga.
Tallinn/Harju piirkonnas pöörleb ca 60 % Eesti kinnisvaraturu rahast ja seega võivad küünikud rahulikult ümiseda laulu“ It’s All About The Money“, kui jutt läheb planeerimisprotsessi venimise peale. Siinkohal ei vihja ma sellele, kas kellegi raamatu vahele on midagi pandud või mitte. Naised saunas on muuseas rääkinud, et kinkekaarte on raamatute vahele pandud viimasel kümnendil tubli Tammsaare viie osa jagu, aga enamjaolt pole sellest detailplaneeringu kiirendamisel abi olnud. Küsimus on eelkõige olnud selles, et maa hind on pealinnas olnud kordades kõrgem kui mujal Eesti piirkondades ja olnud seega suur huvigruppide võitlustanner. Panused, mida on andnud maa väärtustamine, on olnud kõrged. Kus on suuri kasusaajaid, seal on ka hulgi neid, kes rikastumisele virila pilguga vaatavad. Naabrid, puude kaitsjad, valguse kaitsjad, vaikuse ja rahu kummardajad, omakasu peal väljas olevad osapooled on vaid mõned huvigrupid, kes on aastate jooksul oma hambaid näidanud, arendajaid masendanud ja ametnikke ettevaatlikuks muutnud. Just hirm mõne skandaali ees on olnud suur põhjus, miks ametnikud on planeeringuid venitanud kohati isegi piinlikuks tegeval kombel. Karta võib, et isand Parbuse juhtum sunnib linnaametnikke veelgi enam ettevaatlikkusele ja pikendab juba niigi pikka planeerimisprotsessi.
Rohkem enesekindlust, rohkem soovi muuta linn kaasaegseks elukeskkonnaks, sõbrad Vabaduse väljaku äärest! Kohati tundub, et linnapildile on parem, kui püsti seisavad räämas ja inimtühjad puitmajad, et ametnikud saaksid aastaid parkimiskohti kokku lugeda, mida uus detailplaneering ette näeb. Meie elamufond on teatavasti väga vana ja on äärmiselt kurb, et selle parandamine venib seetõttu, et kohalik omavalitsus ei väärtusta arengut ega loo vajaminevaid eeldusi. Võib lõpmatuseni vaielda ja analüüsida, mitu tundi peab aknast päike sisse paistma ning jäädagi toppama detailidesse, kuid linnapilt kannatab ja maaomanike raha põleb. Eestis on võtta mitmeid näiteid, kus seadusi on muudetud eesmärgiga neid lihtsustada ja erinevaid protseduure täiendatud aja muutumisest tulenevalt. On aeg kriitilise pilguga üle vaadata ka planeerimisseadus ning Tallinna linnal korrastada tegevusprotsesse ja täiendada regulatsioone, mis on kohaliku omavalitsuse pädevuses.