Minul on pikem kui sinul?
Kamodža teatas augustis kavatsusest ehitada Kagu-Aasia kõrgeim – 555 m kõrgune – pilvelõhkuja. Sisuliselt on tegemist jätkuga käesoleva sajandi nn linnalahingule, kus erinevad riigid üritavad kinnisvaraalaseid tippsaavutusi oma arengu (loe: atraktiivsuse) huvides rakendada.
Malaisia Petronas Towers – 452 m kõrgune – oli maailma kõrgeim hoone kuni 2004.a. Tänaseks on araablased rekordi enda nimele kirjutanud Burj Khalifa`ga Dubais, mis on 828 m kõrge. Seega pole kambodžalastel šanssi maailma rekondist püstitada ning tuleb oma regiooni esinumbri kohta taotleda. Õnneks või kahjuks ei ole kõrgus ainukene, mis loeb. Väljanägemine, uued tehnilised lahendused nii konstruktsioonis kui halduses jms on samuti argumendid, millega tähelepanu püütakse. Näiteks MahaNakhon – 310 m kõrgune pilvelõhkuja Bankokis, mille arendus kuulutati välja 2009 – näeb välja kahtlemata „huvitav“. Arhitektid mängivad hoone fassaadiga nagu pixelitega fotol. Vahemärkusena – ka Eesti arhitektid on väga atraktiivseid lahendusi kujundanud, kuid paljud neist pole kas arhitektuurikonkurssi võitnud või veel teoks saanud.
Vastukaaluks kambodžalastele on ka Vietnamis tõsiselt ette võetud – sealne nafta- ja gaasihiid PietroVietnam on teatanud kavatsusest ehitada 1,2 mld dollari eest 528 m kõrgune hoone Hanoisse aastaks 2014. Probleem on aga selles, et nii ehitustehniliselt kui majanduslikult on seniste tippsaavutuste (250 – 310 m) asemel üle 500 m kõrguse hoone ehitamine hoopis teine asi. Majandustel, mis tuginevad paljuski välisabile, võib olla raske nii suuri projekte oma turule absorbeerida. Teisalt võib selline suurusehullustus olla ka aluseks arenguhüppele. Igal juhul pole selline arenguhüpe jõukohane üksnes kohalikele spetsialistidele.
8 ha suurune Diamond Island, millele kambodžalased kavatsevad lisaks alguses nimetatud kõrghoonele rajada terve kvartali pilvelõhkujaid ning nende ümbruses ka madalamat hoonestust, on olnud Ho Chi Minh`is Mekongi jõe meelevallas pika aega. Nüüd on vaja välja mõelda ja ellu rakendada lahendused, kuidas tagada, et see saar ka järgmise sajandi seal püsiks ning ehitatav kõrgoonestus Pisa torni või Karksi linnuse kiriku kombel upakile ei vajuks.
Ei Kamboža ega Vietnami projektid pole kumbki põhimõtteliselt ebareaalsed. Nende projektide jaoks riiki sisse toodav ehitusalane ning ilmselt ka kinnisvaraarenduse alane kompetents täidavad kindlasti lisaks madalapalgaliste ehitustööliste rahakotile ka kohalike tehnika- ja majandusülikoolide auditooriume. Midagi, mille poole ka meie siin peaksime kindlasti püüdlema.
Lisaks kompetentsi- ning majandusküsimustele kujundavad sellised arengud oluliselt ümber ka linnapildi. Mul pole õrna aimugi, kuidas pilusilmad selliste arendusteni jõudnud on, kuid kidlasti peavad nad nendega tulevikus elama. Siit on aga paras tõmmata paralleel meie oma õuele. Tallinnas on koostatud kõrghoonete teemaplaneering, kuid diskussioon selle ümber on olnud tagasihoidlik. Samuti on saanud kehtestamisküpseks Sitsi mäe detailplaneering, mille kohaselt ehitatakse Põhja-Tallinnasse Tallinna kõrgeim – 210 m kõrgune ja 60 korruseline – hoone. Vähest diskussiooni ei saa panna süüks Tallinna linnavalitsusele ega ka mitte kinnisvaraarendajatele. Igaüks peab ikka oma huvide eest väljas olema – linnavalitsus selle eest, et planeerimismenetlus viidaks läbi korrektselt ning arendaja selle eest, et raha teeks raha. Kohalik kogukond aga peaks aktiivselt kaasa rääkima, sest vähemalt paar inimpõlve peab selle tulemusega elama.