EESTI-VENE SUHTED PÄEVAKORRAS
7 juuni 2011 on tore päev. Päike paistab, sooja on 30 kraadi ja Domus Kinnisvara Tallinna kontor on toimetavaid kinnisvaraspetsialiste täis. Päevale aga annavad aksendi kaks asja. Nimelt avaldab Eesti Päevaleht esiküljel Rein Sikku artikli „Venelased tunglevad siia firmajuhtideks“ ning Tööandjate Keskliit korraldas Nordic Hotell Forumis ärifoorumi „Väljakutsed majandussuhete arendamisel Venemaaga“. Sisuliselt üks teema, kuid täiesti erinevad lähenemised. Hr Sikk keskendub oma artiklis Eesti ametkondade murele venemaalaste sisserände suurenemisele läbi juhatuse liikme staatuse, mis on tihtipeale lihtsam, kui muud Schengeni viisa saamise võimalused. TKL ärifoorum keskendus aga sellele, kuidas Eesti suudaks paremini ära kasutada Venemaa majandussuhetes peituvat potentsiaali.
Domus Kinnisvara on juba mõnda aega pingutanud selle nimel, et seada sisse kontaktid Venemaa kolleegidega. Kuigi pealtnäha on põhieesmärgiks on ikka rahakate Vene klientide meelitamine Eesti kinnisvaraturule, siis ei maksa ära unustada ka vastupidist – Eesti ettevõtjate kinnisvarainvesteeringute lihtsustamine Venemaa turul. Tänaseks on koostöö formaalne osa lahendatud – mitmed koostöölepingud Peterburi kinnisvarafirmadega, kellest nii mõnigi on üle-Venemaaline. Sisulise poole käivitamine on igapäevane töö, millega tegeleb meil eraldi Venemaa projektijuht Jelena Trofimova. Seega on meil eriline huvi ja ehk ka moraalne õigustus kommenteerida nii hr Sikku artiklit kui TKL ärifoorumit.
On ilmselge, et Eesti oma ressursid on üliväga piiratud – 1,34 mlj inimest (0,019% maailma rahvastikust), 45 tuhat ruutkilomeetrit maad (0,03% maismaa pindalast), X tonni põlevkivi jne. Milline on see lisandväärtus, mida me oma ressurssidele juurde anname? Küllap midagi on, kuid tõenäoliselt pole meil põhjust ennast näiteks Šveitsi, mis on ju sisuliselt sama piiratud, kõrval eriti uhkelt tunda. Jutt sellest, et Eesti võiks olla sillaks Euroopa ja Venemaa vahel on kulunud ning viimasel ajal asendumas jutuga sillast Euroopa ja Hiina vahel. Siiski on see käegakatsutav võimalus, mida ei tohiks kergekäeliselt üle parda visata. See aga eeldab Vene ärimeeste parimat mõistmist ja oskust neile Euroopa ärivõimalusi maha müüa. Loomulikult ka vastupidi. Miks ei võiks eestlased, kes on näiteks tuntud kui head sõjamehed Afganistanis, kõvad ITimehed Skypes, kahjuks tihti ka juveelivargad Soomes, olla maailmas tuntud kui Venemaa suunalise ärilaienduse konsultandid? Kõik eeldused selleks on ju olemas.
Kaks esimest küsimust, mis venemaalased meile esitavad on: „Kuidas on Eestis lood Euroopa Liidu elamisloaga?“ ning „Kuidas Teil venelastesse suhtutakse?“. Need peegeldavad selget soovi liikuda lääne poole ning selget hirmu Eestis „leviva“ veneviha ees. Mida rohkem liigub meil siin ringi venemaalasi, seda rohkem jätavad nad maha raha ning seda enam viivad kaasa sõnumit, et Eestit ei ole vaja karta ega ka vihata. Ja seejärel toovad nad meile taas erinevate teenustasudena oma raha. Täpselt nii nagu ülejäänud maailm veab oma raha Šveitsi. Loomulikult on mulle arusaadavad riigikaitselised jms julgeolekuküsimused, kuid nii nagu Šveits rahuldab nõudlust pangasaladuse järele, nii võiks Eesti rahuldada nõudlust Euroopa ja Venemaa ärikultuuri erinevuste silumise järele. Ilmestavaks näiteks on meile viimastel aastatel venemaalaste poolt esitatud soovid aidata neil osta kinnisvara Bulgaarias ja Hispaanias. Põhjuseks lihtsalt see, et sealsete kinnisvaraspetsialistide „korrektsusindeks“ on madal, eestlastel aga õnneks veel suhteliselt kõrge.
Avalõigu juurde tagasi tulles – Eesti ettevõtete liikumine Venemaa suunas hõlmab jätkuvalt suuri riske ning tõenäoliselt hõlmab mõnd riski ka venemaalastele mõne siinse ettevõtte juhatuse liikmena elamisloa andmine. Tallinnast Tartusse autoga sõita on ka riskantne! Välisturud, sh Venemaa, on meie mõistes ikkagi nii suured, et omavahelisest konkureerimisest üldjuhul enam rääkida ei saa ning ilma üksteise toetamiseta läbi ei löö. Seetõttu tunnustan ärifoorumil kõlanud mõtet, et Venemaa suunal tegutsevad ettevõtted võiks kontsentreeruda just StPeterburgi suunale. Oma tagasihoidlikust isiklikust kogemusest väidan, et ca 80% StPeterburgi elanikest omab mingit (peamiselt NL ajast pärinevat) positiivset kogemust seoses Eestiga. Nende jaoks oleme me tihtipeale endiselt „omad“ kõige sõbralikumas mõttes. Kasutame seda siis ära.
Kui Eesti ametkonnad muretsevad rohkem selle pärast, et tuhat venemaalast taotlevad meil elamisluba läbi juhatuse liikme staatuse, selle asemel, et aidata Eesti ettevõtetel läheneda Venemaa äriringkondadele, siis on fookus paigast ära. Päris nii see õnneks siiski ei ole ning kindlasti on tänusõnu ära teeninud nii EAS, MKM kui mitmed teised ametkonnad. Siiski – kui meil ei ole võimalik saavutada häid poliitilisi sidemeid, siis loogem võimalikult palju häid isiklikke sidemeid ning parandagem seeläbi majandussuhteid.