Sunnitud kinnisvara müükide arv väheneb
Kinnisvara valikuvõimalusi on vähe, kostub viimasel ajal nii kinnisvaramaaklerite kui ka klientide suust. Üürikorterite osas hinnatakse olukorda pakkumisturul eriti hulluks. Siin-seal on tekkinud taas enampakkumise laadsed olukorrad. Kuhu siis kõik objektid kadunud on?
Kui vaadata viimase 5 aasta graafikuid selles osas, kui palju on ühte või teist kinnisvara olnud pakkumises, siis joonistub välja sarnane pilt nii korterite, majade kui maade osas. Kinnisvarastatistika spot.city24.ee näitab, et buumi pakkumislainetuse tipp oli kuskil seal 2008. aasta esimeses pooles, mil üle Eesti oli stabiilselt pakkumises üle 20 000 korteri, 7000 maja ja 10 000 maatüki ühiku kuus. Seejärel kukkusid hinnad, müüjate motivatsioon kadus ning järgi jäid vaid inimesed, kes olid sunnitud müüma või lootusetud optimistid, kes ikka lootsid mõne kuldkala otsa komistada. 2009. aasta lõpus oli Eestis pakkumisse alles jääned alla 7000 maatüki, ca 5000 maja ja vähem kui 15 000 korterit. Seejärel kosusid hinnad, müüjate motivatsioon tuli tagasi ning tõusis ka pakkumiste hulk. Tänaseks on pakkumine stabiliseerunud, kuid omab juba pigem kerget langustendentsi. Kuigi keskmised hinnad seevastu on olnud jätkuvalt tõusutendentsis, siis tundub siin olevat teatav vastuolu. Mõistatuse lahendamiseks ei pea aga olema Hercule Poirot, et deduktiivse loogika põhjal teha mõned järeldused:
1. Kuigi sundmüükide arv näitas vähemalt 2011. aastal rekordnumbreid (833 objekti aastas), siis sisuliselt on tegemist pigem kinnisvarakriisi järelkaja ja aktiivsemaks muutunud kinnisvaraturu näitajaga. Nö hapusid asju ei tule enam kohtutäituritele sedavõrd peale, kui mõned aastad tagasi. See aga vähendab kogupakkumist.
2. Kui viimane aasta on keskmised hinnad tõusnud, siis ikkagi jäävad nad kaugele maha superhindadest, mis valitsesid Eestis 2007. aastal. See aga tähendab, et väga suurel hulgal kinnisvara omanikest pole põhjust veel kinnisvaraturule tulla ning nemad ootavad oma aega.
3. Lisaks mitte piisavalt kasvanud hindadele ei ole põhjust müüma tormata ka seetõttu, et üldine olukord majanduses on paranenud ja pered suudavad oma laene teenindada. Tarbijad saavad paremini hakkama oma kohustustega ning suuremaid oste või investeeringuid kaaluvad põhjalikumalt. Ka kindlustunde indikaatori näitajad on rohkem kui 3 korda paremad võrreldes näiteks 2009. aasta esimese poolega, mil riigis valitses must masendus.
4. Uusarenduste ehitus on küll käima läinud, aga siiski liialt vähene ja Tallinna kesklinna põhine. Teistes linnades on uus kortermaja pigem erand kui reegel ning näiteks eramuehitus on üldse väga tagasihoidlikult esindatud, et mitte öelda olematul tasemel.
Seega uut pakkumist on praegu vähe peale tulemas ning aastases perspektiivis ei ole erilist muutust loota. Ostuhuviliste jaoks tähendab see tõehetke, et valikuvõimalusi tekib juurde napilt ning tuleb rahulduda sellega, mis pakkumises on ning iga vähegi atraktiivse pakkumise osas langetada otsus mõistliku aja jooksul.