Vaatlustorni teine elu
Eesti rahvas on alati olnud merega seotud. Meid on alati tõmmanud suure vee äärde – side merega, merevaade, merel „käimine“, elu mere ääres, mis sest et tihti tuuline ja tormine, on meid alati paelunud.
Seepärast ehk ongi Eestimaa hinnatumad elamis- ja suvituspiirkonnad ikka olnud mere ääres ja rannarahvaga seotud – juba tsaariajal sai tuntuks Haapsalu, esimese vabariigi aegadel olid kuulsamad (suvitus)paigad samuti mereäärsed – Pärnu, Haapsalu, Narva – Jõesuu, nõukogude aegadel nii Võsu kui Pärnu… rääkimata Tallinnast ja selle ümbrusest – Noarootsist Viinistuni ja kaugemalegi…
Täna võtame vaatluse alla Lahemaal, Hara lahe ääres paikneva, lummava merevaate, omanäolise arhitektuuriga maja ja selle saamisloo. Tegemist on kunagisele nõukogude armeele kuulunud militaarehitsega, mida nimetati „vaatlushooneks“. Vaadeldi merd, vahel ka helgiheitjaga – et Hara laht oleks paremini näha.
Praeguse omaniku valduses on hoone juba 11 aastat, kes tookord, aastal 2004, oli suvekodu otsinguil. Tema enda sõnul olevat esmane kokkupuude asukoha ja ehitisega „võtnud põlvist nõrgaks“ – oli sume, tuulevaikne suveõhtu ja päikeseloojangu aeg ja vaade, mis avanes hoone merepoolsest küljest õhtusele, punaselt loojuva päikesega tüünele merele, jäi hinge kummitama.
Kuigi tol suvel sai suvemaja ost küll sooritatud, kuid hoopis teise kanti, jäi lummava merevaatega Hara lahe „vaatlushoone“ kummitama kogu järgnevaks talveks. Kuni kevadel 2005 avanes võimalus ja omandatud sai ka see. Kuid jõudu ja vahendeid hoone renoveerimiseks tookord ei olnud. Küll aga sai käidud seal mitu suve mere ääres piknikul ja unistamas – kuni unistused said teoks. Mõtted on ju materiaalsed ja unistama peab suurelt!
Et lõpptulemus sai just selline nagu unistades ette kujutatud, on omaniku sõnul suur teene arhitekt Andri Kirsima`l, kellega oldi kogu protsessi ajal nn. „ühisel lainel“ nii visiooni, materjalide kui ruumilahenduse osas – et ehitada tuleb täiesti omanäoline ja keskkonda sobiv suvemaja tüüpi moodne kodu. Mõlema ühine visioon oli maksimaalselt merele orienteeritud maja, kõrghaljastuse säilitamine ja muruga kaetud õueala – kus saaks keskenduda täielikule puhkusele ja meelerahule – lainete loksumisega mere taustal.
Nii ka läks – suurel, panoraamvaatega terrassil on päike alates keskpäevast kuni loojanguni, mere loksumist rannal saab kuulda ja nautida igal ajal.
Elutoa, sauna eesruumi ja suure magamistoa aknad on kogu seina ulatuses ja maast laeni – et kaunid vaated, päikeseloojang või õhtune tähistaevas oleks maksimaalselt nauditavad!
Ka leiliruumi sein on kogu ulatuses karastatud klaasist, et kaunis vaade merele oleks tagatud ka saunamõnusid nautides.
Hoone välisilme on taotluslikult lihtsas vormikeeles. Loksa – Pärispea maantee poolt meenutab hoone veidi oma kõrguse tõttu „muumimaja“ ning merele avatus ja merepoolsed terrassid maantee poolt ei ole vaadeldavad – sel moel on tagatud maksimaalne privaatsus. Välisviimistluses domineerib naturaalse männitõrvaga peitsitud laudis, mille 70 kraadine kalle vertikaalis lisab traditsioonilisele materjalikäsitlusele kaasaegse nüansi.
Projekteerimine polnud kergete killast – säilitada tuli olemasoleva hoone alune pindala – 97 m2 ning majja kavandada kõik nauditavaks puhkuseks vajalikud kaasaegsed mugavused – saun, pesuruumid, väike bassein ning ruumi peab olema ka köögil, elutoal ja magamistubadel ja vaade merele peab olema maksimaalne ja tagatud igast ruumist. Õnneks piirangute alla ei kuulunud avatud terrassid ning neid ehitati isegi kaks – avatud terrass ja tuule eest varju pakkuv lükandustega suletav terrass.
Ehitustööd algasid 2012 ja kestsid 2 aastat. Mõnes mõttes kestavad siiani – paigaldamata on piirdeaed ja veel mõned „pisiasjad“.
Tööde käigus tuli ette ka üllatusi – näiteks ei pidanud üks nõukogude armee ehituspataljoni poolt püstitatud „kandma pidav“ sein vastu ja lagunes koost – tuli ehitada uus ja kahjud likvideerida. Tegemist oli õnneliku õnnetusega – viga ei saanud keegi.
Täismahus artiklit saad lugeda kinnisvaraajakirjast IMMO, mille leiad SIIT
SIIRI MAASK
Tallinna kontori maakler