arrowarrow2backtotopDeutschdropdownEnglishEspañolEestifacebookSuomiFrançaiskarge-service1karge-service2karge-service3karge-service4large-channelslarge-dayslarge-growthlarge-photoslarge-searchlarge-teamlarge-tvlocation-homelocationlocation2logo_domusmailphonephone2PortuguêsquoteРусскийsearchticktwitteryoutube

Viime haljastuse erilahendused normidesse

Sattusin hiljuti üle mõne aja taas Amsterdami. Võrratu linn, et iga kord enda jaoks midagi uut avastada. Sel korral püüdis tähelepanu konstruktiivselt robustne kanalite toestamise süsteem, mis ühtlasi on rakendatud linnahaljastuse hüvanguks. Inimeste surve keskkonnale on nii tohutu, et ka kõige väiksemad võimalused mingilgi kujul elusloodust taastoota on mõistlik ära kasutada. Hea näide inimese loodud linnaruumi multifunktsionaalsusest, millega minu arvates meil Eestis endiselt rohkelt probleeme on. Meil on maad nii palju käes, et saame lubada endale lihtsaid, et mitte öelda läbimõtlemata lahendusi.

Amsterdami kanalite tugevdustöödel kasutatavad sulundseinad ja nende tugiraamistik võib olla linnapilti risustav või hoopis võimaluse rohelisema linnapildi loomiseks.

Lokkav kogukonna heinamaa kanali servas meeldib nii putukatele, veelindudele kui ka mööduvatele turistidele.

Et mitte lihtsalt niisama kriitiline olla, viskan siinkohal ka veidi konkreetsema mõttekäigu õhku. Nimelt on Domus Kinnisvara arendustiim viimasel ajal päris palju sisemist mõttevahetust pidanud sadevee küsimustes. Üldjuhul kipub see olema suur probleem, mis on vaja kuidagi võimaluseks pöörata. Teisalt käib iga arendusprojektiga kaasas haljastuslahendus, mis seda sama sadevett tarbib. Kolmandaks on viimased suved pannud nii arendajaid kui ka kliente mõtlema senisest rohkem siseruumide jahutuse peale, mis (neljandaks 😊) on probleem energiakasutuse mõttes ning mida omakorda aitab haljastus tavaliselt leevendada. Kindlasti saaks lisada veel viienda-kuuenda-seitsmenda, kuid käesoleva mõttearenduse kontekstis jõuame haljastuse sisustamise küsimuseni.

Haljastus ei pea olema horiontaalselt tänaval, vaid võib olla ka vertikaalpindadele rajatud, mida tihedas linnaruumis on rohkem kui horisontaale.

Küllap mõni maastikuarhitekt tahaks oponeerida või sekundeerida, kuid tavaliselt kipub meil haljastuse käsitlus olema selline – muru, lilled, põõsad, puud. Mõnel juhul saab luua või rõhutada reljeefe, mõnel juhul midagi peita või esile tõsta. Ja kõik see peab kuidagi ära mahtuma ehitusprojekte menetleva (valdavalt Tallinna) linnavalitsuse ametnike arusaamadesse, mida defineeritakse läbi kolme näitaja – haljastusprotsent, kõrghaljastusprotsent ning haljastusühikud. Seejuures on arvestusest välistatud katushaljastus, fassaadihaljastus jms erilahendused. Kui standardlahendused – muru, põõsad, puud – on nn hügieenifaktor, kas erilahendused pole just see, millega tegelikult linnaruumi mänguliseks ja nauditavaks muudetakse?

Kanalite ääres küllaltki staatiliselt silduvad pargased, mida kasutatakse ka elamiseks, on katushaljastusega muudetud osaks linna rohe-keskkonnast.

Reaalsus on kahjuks selline, et aasta-poolteist kestev ehitusprojekti menetlus sarnaneb arendaja ja projekteerijate vaatest paljuski Mahtra sõjale järgnenud kadalipuga. Keegi otseselt ei keela erilahendusi, kuid mingiski planeeritavas ajakavas püsimiseks on palju-palju-palju turvalisem piirduda ainult nõuetekohaste standardlahendustega, et mitte takerduda menetluses erilahendustega vältimatult seotud rohkemate detailide taha.

Lääne- ja Lõuna-Euroopa linnadele omane poti-haljastus, mis võimaldab haljastusega muuta tänavapilti kasvõi iga päev.

Katushaljastus, fassaadihaljastus jms erilahendused võivad Eesti lühikesest vegetatsiooniperioodist hoolimata muutuda osaks arhitektuurist ja ehitisest. Teatud mõttes isegi osaks tehnosüsteemidest. Paduvihmaga kaasnevat liigvett saab immutada. Taimkate ja selleks vajalik mullakiht on täiendav isolatsioon suvise kõrvetava päikese eest (samas talvine raagus periood laseb päikese ligi). Kahjuks on selliseid nüansse väga keeruline hõlmata energiaarvutustes ning muudes ökoloogilist jalajälge puudutavates hinnangutes. Ja loomulikult on haljastus suur väljakutse – vajab hoolt, tekitab lisakoormust konstruktsioonile jne. Aga mida suurem ring huvigruppe selle kallal vaeva näeb, seda kiiremini tekivad probleemidele lahendused – küsimus on motivatsioonis. Nii tahaksingi lõpetada üleskutsega, et planeeringute ja ehitamisega seotud regulatsioonidesse võiks sisse viia võimalused haljastuse erilahenduste arvestamiseks normide täitmisel (nt koefitsentide vms rakendamise läbi). Olen veendunud, et see oleks heaks motivaatoriks nii projekteerijatele kui arendajatele ning looks meile pikas perspektiivis palju häid arhitektuurseid ja ehituslikke lahendusi ning vähendaks meie ökoloogilist jalajälge.