Arvamuslugu: kinnisvaramaksul võib olla üllatav mõju kinnisvaraturule
Riikliku maksufestivali ideekorje käigus on taaskord läbi käinud kinnisvaramaksu idee. Uus maks riigi rahandusliku olukorra parandamiseks, mis teatava regulaarsusega ikka ja jälle lauale tõstetakse. Kuigi sel korral tundub, et kõik kinnisvaraomanikud võivad kergendatult hingata, siis ei saa sugugi välistada, et ideest saab ükskord reaalsus. Uue maksu kehtestamise üle vaevalt et paljud rõõmust uperpalle hakkavad tegema, aga kas potentsiaalses uues maksukohustuses võib olla ka midagi head?
Kes otsib, see leiab, teadis nii vanarahvas kui ka Rahandusministeerium. Veidi paradoksaalsel kombel võib teoreetiline kinnisvaramaks osutuda rahulikult kulgeva kinnisvaraturu aktiivsuse tõstjaks. Teatavaid paralleele saab tõmmata uuest aastast kehtima hakkava automaksu kõrvalmõjudega, mille hulka võiks teatava ajaperioodi jooksul kuuluda turu korrastamine, inimeste endi senisest ratsionaalsemad valikud ja turu käibe kasvatamine masinate osas, mis ehk muidu ei oleks kunagi turule tulnud. Sama efekt võiks tekkida ka kinnisvaraturul. Inimesed hakkavad rohkem kaaluma, kas kolm korda aastas kasutatava suvekodu omamine on ikka ratsionaalne. Kas vaarisa talumaja omamine pelgalt sellepärast, et seal on mitu põlve elatud, kuigi täna enam mitte keegi, on ikka mõistlik ja vajalik?
Ehitisregister on täis hooneid, mis seisavad ja lagunevad. Põhjuseid selleks on väga erinevaid, alates omanikevahelistest tülidest ja segastest omandisuhetest kuni ükskõikse suhtumise ning lootuse peale vara väärtuse kasvamiseni välja. Kehtiv maamaks ei ole ka nii suur, mis sunniks otsima kompromisse omanike vahel või otsima varale parimat kasutamise otstarvet. Las seisab, ütlevad palju omanikud, mille tulemusena on kogu Eesti täis tühjalt seisvaid hooneid, mille müügi või renoveerimise peale puudub vajadus pingeliselt mõelda ja tegutseda. Ja nii on ka pea igas linnaruumis piisavalt palju hooneid, mis on piinlikus seisus ja häbiplekiks kogu omavalitsusele. Seega, kinnisvaramaks võiks teoreetiliselt ja heas mõttes sundida passiivseid või ükskõikseid omanikke tegutsema, mis omakorda parandaks linnaruumi ilmet ja tooks kinnisavaraturule juurde tehinguid, mida siin üleliia palju just ei toimu. Nii mõnigi kultuuriväärtuslik hoone võiks saada uue ilme ja anda seeläbi oma panuse Eesti kultuuripärandi säilitamisse ja väärtustamisse.
Kinnisvaraturu tuleviku osas on viimasel kümnendil kirjutatud hulk pessimistlikke artikleid, mis viitavad sellele, et tehingute arvu mahud tulevikus vähenevad. Peamiselt põhjustena, et elanikkond vananeb ja iive on negatiivne. Kuigi rändesaldo võib seda murekohta leevendada, siis demograafilised küsimärgid on tugevalt õhus. Siia võib lisada, et ka elamufondi amortiseerituse tasemega pole meil kõige paremad lood ja kui nüüd juurde panna hooned, mis ilma välise surveta ei jõuaks ehk kunagi kinnisvaraturule, siis võib turg pidurduda veelgi, mitte ainult inimeste, vaid ka hoonete puuduse tõttu. Ja just siin võiks idee järgi mängu tulla prints valgel hobusel ehk kinnisvaramaks, mis annaks sõbraliku müksu paljudele omanikele ja sunniks neid müüma, üürile andma, rekonstrueerima või uut kasutusotstarvet otsima ehk siis kokkuvõtlikult elavdama kinnisvaraturgu. Mitte, et selle mõju peaks ülehindama, aga väiksel Eesti kinnisvaraturul on igal objektil ja igal tehingul teatav väärtus olemas.
Aga kas kinnisvaramaks üleüldse kunagi tuleb ja millised on tema tegelikud mõjud, seda kõike on täna võimatu hinnata ja käsitleda võib teemat kõigest mõttemänguna. Kui see peaks aga kunagi juhtuma, siis ühiskondlik nördimuse laine saab küll olema märkimisväärne põhjusel, et Eestis on kinnisvaraomanike hulk suur, kuid sellega kaasnevat potentsiaalset ehitiste seisundi paranemist, turu korrastamist ja mõistusepäraseid otsuseid ning valikuid ei saa samuti alahinnata.