Sundmüükide arv plahvatuslikult ei kasva
Sundmüükide teemal sõna võtta on umbes sama populaarne, kui rääkida kinnisvaraturu põhja prognoosimisest. Küll rikub sundmüükide tehingustatistika ära kogu vabaturu tehingustatistika, küll jäävad inimesed kodutuks, küll analüüsitakse sundmüükide suhtarvu pankade tagatisvarade hulgast jne. Aja märk, mis muud.
Jälgides viimase aasta jooksul ajakirjanduses artikleid, siis õhkub nendest valdavalt ootust, et kohe-kohe midagi juhtub ja massiline sundmüükide laine läheb lahti. Tegelikkuses aga midagi sellist juhtunud pole ega juhtu ka. Muidugi, kohtutäituritele ja pankrotihalduritele on tööd tulnud kõvasti juurde, ka pankade järelvalve ja äririskide osakondade töötajatel on käed-jalad tegevust täis, aga see hulk ei ole katastroofiline, vaid pigem marginaalne pankade kogu laenuportfellide mahtu silmas pidades.
Sundmüükide arvu plahvatusliku kasvu vastu räägivad 3 lihtsat tegurit:
1. Eestlastele on oma kodu niivõrd oluline, et ta jätab enne söömata, aga laenumaksed tasub ära. Tammsaaret kummardavatele rahvuskaaslastele on oma kodu omamine olnud tähtis juba ajalooliselt, et selle eest tasumine on perekondade selge prioriteet ka täna. Ega ilmaasjata pole olnud pangad niivõrd aktiivsed eluasemelaenu müümisel. Lisaks on eestlased piisavalt kõrge eneseuhkusega, et naabrite või sugulaste ees ei soovita oma majanduslikku nõrkust välja näidata. Kuni viimase hetkeni üritatakse vapralt ise hakkama saada.
2. Pangad on probleemsete kodulaenude osas paindlikud ja korduvalt rõhutanud, et tagatise müükipanek on äärmuslik abinõu, millele püütakse juba varem mõlemaid osapooli rahuldav alternatiiv leida. Kliendile pakutakse maksepuhkust või tähtajapikendust, et inimesed oma kodu müüki panema ei peaks.
3. Korteriühistud on paindlikud. Kõik saavad aru, et olukord on keeruline ja sestap püüavad kommunaalkulude eest võlgu olevad korteriomanikud sõlmida kompromisse ühistutega ja enamjaolt see ka õnnestub. Kõik on nõus, et korteriühistutel on praegu rasked ajad ja eelolev talv pingestab veelgi olukorda. Samas aga pole korteriühistutel aega ja huvi astuda radikaalseid samme, vaid pigem eelistatakse praktikas läbi rääkida ja osapooli rahuldavaid lahendusi leida. Korteriühistute Liidul on peamurdmist ja ühistute konsulteerimist ilmselt küllaga ja nende lugude arv kindlasti suureneb, kus korteriühistu on läinud ise pankrotti või on võlglastest korteriomanikke antud kohtusse ja saavutatud ka positiivne kohtulahend.
Seega võib kokkuvõtvalt nentida, et kuna majanduses on ebakindlust veel omajagu, siis sundmüükide arv pigem suureneb, aga massiliseks muutumist pole samuti põhjust prognoosida.