UUS EHITUSSEADUSTIK – ÕNN VÕI ÕNNETUS. 1 osa.

Vaid loetud päevad veel ning juba 1 juulil 2015.a. jõustuvad uus Ehitusseadustik ja Planeerimisseadus. Vanarahvas ütleks lihtsalt, et kaua tehtud kaunikene, kuid kriitikutel on ainest olla märksa sõnakam. Nagu iga seadus, on ka need kompromisside tegemise tulemus. Näha on, et nii mõnigi algne plaan on seadusloome keerukas protsessis moondunud või suisa kaotsi läinud. Nii võin kohe loo alguses ära öelda, et minu arvates on uus Ehitusseadustik nii õnn kui õnnetus. Minu järgneva mitmeosalise artikliseeria eesmärgiks ei ole siiski kritiseerida, vaid tutvustada ning muutustele tähelepanu juhtida.

Uus Ehitusseadustik toob kaasa mitmed nii põhimõttelised kui tehnilised muutused senisesse ehitusvaldkonda. Sõltuvalt detailsuse astmest võib muudatuste nimekiri olla pikk või lühike, kuid mina tooksin välja järgmist:
– Menetluslikud muudatused
– Ehitise ja ehitamise mõiste muutmine
– Ehitusvaldkonna põhimõtete sätestamine
– Valdkonnas majandustegevuse arendamise reeglite muutmine
– Ehitus- ja kasutuslubadega seonduva põhimõtteline muutmine
– Ehitusgarantiiga seonduva põhimõtteline muutmine
– Eriehitustega seotud normid

Esmalt on vaja ära märkida, et Ehitusseadustik ei eksisteeri õigusruumis üksi. Näiteks väga olulised normid tulevad Haldusmenetluse seadustikust, mille tulemusena nii mõnigi kohalik omavalitsus saab oma saamatuse tähtaegadest kinni pidada peita bürokraatiareeglite rägastikku. Samuti tuleb meeles pidada, et Ehitusseadustikust tulenev ei väära kuidagi omandiõiguseid, mida reguleerib Asjaõigusseadus ning osapoolte vahelisi suhteid, mida reguleerivad Võlaõigusseadus ja lepingud. Olen veendunud, et uus seadus toob ka Riigikohtu poolt uued ning mõnel juhul varasemast kardinaalselt erinevad tõlgendused.

Tõlgendamisel hakatakse tõenäoliselt lähtuma Ehitusseadustikus sätestatud põhimõtetest:
– Hea tava järgimise põhimõte
– Ohutuse põhimõte
– Keskkonnasäästlikkuse põhimõte
– Asjatundlikkuse põhimõte
Seadust lugedes ning seejuures põhimõtteid silmas pidades hakkab silma, et kultuuriväärtuste kaitse võimalused on pigem nõrgenenud. Kuna keskkonnasäästlikkus on eelkõige keskendunud loodusvaradele ning ohutus inimese tervisele, siis asendatakse nii mõnigi kulukas rekonstrueerimisprojekt uue ehitamisega. Õnn või õnnetus? Pigem õnn, sest senine lootus, et sunniviisiliselt saab panna omanikke ebamajanduslikult käituma ei ole end õigustanud. Jättes omanikele vabamad käed, tekivad ka loomingulisemad lähenemised probleemide lahendamisele millest tõenäoliselt linnaruum võidab.

Ehitusseadustiku kohaselt on ehitiseks iga inimkäte tulemusena loodud ning maapinnaga ühendatud või sellele toetuv asi, mis oma otstarve, kasutusviisi ja eesmärgi poolest on teistest asjadest eristatav. Eelkõige peaks see lahendama vaidlused selle üle, kas näiteks järve ääres ehituskeeluvööndis pukkide peale või „suuskadele“ tõstetud haagissuvila on hoone või liikuvsõiduk. Läbi „susserdamise“ toimivale ebaseaduslikule ehitustegevusele saab uue seaduse najal tõenäoliselt paremini piiri tõmmata.

Ka ehitamise mõiste on muutunud avaramaks. Lisaks varasemale loetelule – ehitise püstitamine, laiendamine, rekonstrueerimine, lammutamine – on lisandunud ka „muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused“. Seega jällegi on vaja hakata vaadata tegevuse sisulist tulemit. Veidi vabama mõttearendusega võib jõuda kaugele. Näiteks, et koos § 16 sätestatud nõudega tagada ehitise kasutusea vältel selle korrashoid, on hoone mitteheaperemehelik laguneda laskmine tegelikult selle lammutamine, mis võib nõuda ehitusluba või ehitusteatist. Kuigi esmalt tekitab „füüsikaliste omaduste muutmise“ mõiste ilmselt tõlgendamisel probleeme, siis mõne aasta jooksul on kõik paika loksunud ning normaalselt toimima hakanud.

Eelnimetatud „füüsikaliste omaduste muutmine“ tähendab, et ehitamiseks (eelkõige rekonstrueerimiseks) kvalifitseeruvad enamus kortermajades tehtavatest tegevustest. Näiteks puitakende vahetamine plastakende vastu, rõdu kinni ehitamine või soojuspumba paigaldamine vms. Ehitada aga tuleb projekti kohaselt. Uue seaduse kohaselt võib põhimõtteliselt igaüks omale projekti koostada ning projekt tuleb teha mahus, mis võimaldab selle järgi ehitada. Kui näiteks tavaline majaomanik otsustab teha majale kuni 33% suuruse juurdeehituse, siis võib ta selle ise projekteerida ning ka valmis ehitada. Seejuures tulevad muidugi mängu ka hea tava, ohutuse ja asjatundlikkuse põhimõtted.

Juhul, kui asjatundlikkusest projekteerimisel väheks jääb, siis näeb uus seadus ette ekspertiiside ja auditite veidi laialdasemat kasutamist. Näiteks võib ehitaja või omanikujärelevalve tegija nõuda projekti ekspertiisi tegemist, kui tekib kahtlus projekteerija pädevuses. Samuti näeb Ehitusseadustik ette laialdasemat uuringute kasutamist. Põhjendatud juhul tuleb teha ehitamisega kaasnevate mõjude (müra, saaste, valgus, liiklusvoog jms) analüüsimiseks uuring. Vajalike uuringute puudumine võib olla aluseks vaidlustustele ja tähendada seega ajalist kadu. Nõude uuringute tegemiseks võib KOV esitada nii projekteerimistingimustes kui ka hilisemas ehitusloa menetluses.

Varem meedias diskuteeritud küsimus, kas tapeedi vahetamiseks on projekti vaja või mitte, on irrelevantne. Esiteks ei käsitleta ümberehitusena ehitise olemasolevate üksikute osade vahetamist samaväärse vastu. Teiseks ei mõjuta tapeedi vahetus sisuliselt ehitise füüsikalisi omadusi. Kolmandaks võimaldab tapeedivahetust ehitustööna teostada tootja poolt antud paigaldusjuhend, mis on seega sisuliselt käsitletav projektina nõutavas mahus. Samas tuleb silmas pidada, et näiteks mittekandvate ja –jäigastavate vaheseinte eemaldamine, on rekonstrueerimine suurendab tõenäoliselt ruumi pindala ning vajab nii projekti kui ka ehitisteatist.

Eelnevaga seoses ei tohi ära unustada, et kortermajades on ehitiste konstruktsioonilised osad (sh korterisisesed) kõigi korteriomanike kaasomandis ning seega on kaasomanike vastavasisulise kokkuleppe puudumisel vajalik ehitustööde teostamiseks kõigi teiste korteriomanike nõusolek. Korteriühistu esimehe nõusolekust siin ei piisa. Seetõttu soovitan tulevikus ebamõistlikult koormava asjaajamise vältimiseks sõlmida kaasomanike vahelised kasutuskorra kokkulepped isegi vanemates kortermajades, kus seda seni vajalikuks pole peetud.

Jätkub.