NIMBY ehk mitte minu tagahoovis sündroom

Käesoleva aasta juunikuus kaitses meie Tartu kontori hindaja assistent Grete Laanmets Eesti Maaülikoolis oma bakalaureusetöö teemal NIMBY (Not In My BackYard) sündroom Tartu linna näitel. Selle tööga võitis Grete KinnisvaraMagnaatide “Parima kinnisvaraalase lõputöö konkursil” esimese koha.

Lõputöö eesmärgiks oli hinnata NIMBY sündroomi mõju ja esinemist ning kirjeldada, kuidas antud sündroom väljendub ja mis on selle põhjused. Tehtud mitmese juhtumiuuringu põhjal kujuneski ülevaade NIMBY sündroomi esinemisest, põhjustest ja mõjust Tartu linnas.

Töö käigus selgus, et NIMBY sündroom esineb Tartu linnas olulisel määral. Ainuüksi viimase paari aasta jooksul on esinenud mitmekümneid NIMBY juhtumeid. Peamised vastuolu põhjused tuginedes antud juhtumiuuringu tulemustele on hoonete kõrgus ja suurus, liiklustiheduse suurenemine, ehitustegevusega kaasnevad kahjustavad mõjud, müra-ja õhusaaste ning privaatsuse vähenemine või kadumine. Peale eelnimetatute esineb juhtumite seas veel lugematul hulgal teisejärgulisi vastuolu esile kutsuvaid argumente.

NIMBY sündroomi esinemine mõjutab nii arendajaid, linna kui ka linnaelanikke, kuivõrd vastuseisust tingituna pikeneb detailplaneeringu kehtestamise jõustumise kuupäev. Uuritud juhtumite kestus ulatus kahest aastast viie aastani ning kõik lõppesid valitsuse-ja/või arendajapoolse tegevusega aktivistide kasuks, mis näitab juhtumite innovatiivsust ning NIMBY aktivistide mõjuvõimu arendajate üle.

Juhtumiuuringu käigus said selgeks mitmed seisukohad. Esiteks, linlaste jaoks on oluline osaleda planeeringute arutelus ning saada küsimustele üheseltmõistetavad ja ammendavad vastused. Teiseks, arendajad ning samuti linn peavad oma plaanides olema läbipaistvamad, arvestama linnaelanike soovidega ja välja tooma ka võimalikke kaasnevaid riske. Kolmandaks, oluline on tähelepanu pöörata kujundusele, sest kohalikud väärtustavad elukohajärgse ümbruskonna visuaalset muljet väga kõrgelt.

NIMBY sündroom eksisteerib kuna kohalikud elanikud kardavad oma tervise, turvalisuse, kinnisvara väärtuse ning naabruskonna ilme pärast. Vaatamata kohalike kartusele on ühiskonna jätkusuutlikuks arenguks vaja luua teatud soovimatuid rajatisi. Kuna NIMBY sündroom ei kao kuhugi, saavad linn ning arendajad elanike hirme vaid leevendada selgete ja üheseltmõistetavate seisukohtade esitamisega ja püüetega leida kompromisse.

Bakalaureusetöö täistekstiga on võimalik tutvuda Eesti Maaülikooli arhiivis või küsige otse Gretelt – grete.laanmets@domuskinnisvara.ee

Autor