Kui koju ei pääse

Sõna “kodutee” tekitab turvalisust, hubasust ja kindlust. Koju pääseb kas tänavalt, erateelt või avalikult kasutatavalt teelt.

Kui kodutee viib eratee kaudu, võib naabritevaheline hea läbisaamine kiiresti lõppeda, kui naaber peaks vahetuma. Erateed pidi koju pääsemiseks annab seadus võimaluse seada kasutusõigus, servituut või on tee omanik andnud tee kohalikule omavalitsusele avalikku kasutusse.

Isiklik kasutusõigus ja servituut seatakse notari juures. Nende vahe on selles, et isiklik kasutusõigus on seotud konkreetse isikuga, kelle kasuks on juurdepääs võimaldatud, ja kinnistu müügil isiklik kasutusõigus kustub. Servituut jääb aga kinnistu müügil kehtima.

Seaduslikult vormistatud juurdepääs tagab meelerahu ja turvatunde. Eksperthinnangutes, mille alusel pangad laenu väljastavad ja hindavad tagatisvara väärtust, on kirje juurdepääsutee kohta ja hea juurdepääs kinnistule on väga oluline.

Juurdepääsud

Asjaõigusseaduse (AÕS) 156. paragrahvi 1. lõige sätestab isiku õiguse nõuda oma kinnisasjalt juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik ligipääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja.

Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus.

Kohtupraktika näitab, et AÕS § 156 lg 1 ei näe juurdepääsu nõue eeldusena ette olukorda, kus kinnisasjale puudub igasugune juurdepääs, vaid piisab sellest, kui kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs. Puudumisega on kindlasti tegemist siis, kui kinnisasi ei piirne üheski kohas avalikult kasutatava teega.

Kui kinnisasjani on võimalik siiski pääseda avalikult kasutatavalt teelt, on kohtud asunud seisukohale, et ainuüksi selle asjaolu puhul tuleb juurdepääsu nõude lahendamisel kaaluda, milliseid kulutusi peab juurdepääsu taotleja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks. Ja selgitada, kas naabri kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla juurdepääsu taotlevale omanikule tunduvalt odavam ja naabrit kui kinnisasja omanikku vähem koormav.

Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks. Juurdepääsu määramist ei välistata, kui omanik on naabri juurdepääsu soovist kuuldes rajanud takistusi, näiteks paigaldanud väravad, istutanud puid, põõsaid või tassinud kive. Sellist tegevust saab kohus hinnata pahauskse käitumisena.

Kohus arvestab nii juurdepääsu nõudva kui koormatava kinnisasja omaniku huve. Huvide arvestamisel on kohtud kaalunud puudutatud isiku privaatsuse riivet, varasemaid tee kasutamise tavasid, juurdepääsutee investeeringu suurust.

Kellele tee kuulub?

Kui kortermaja elanikud on otsustanud keelata naabritel juurdepääsutee kasutamise, mida siis teha?

Linnaski tekib olukordi, kus tänavalt maja ette viiv sissesõidutee on erastatud ühe kortermaja osaks. Tegemist võib olla asfaltteega, mida ajalooliselt on alati kasutatud juurdepääsuteena ümberkaudsetele kinnistutele. Selge, et seadus kohustab kinnistu omanikku võimaldama oma kinnistu kasutamist teistele juurdepääsuks.

Selle näite puhul teeb olukorra keeruliseks asjaolu, et juurdepääsu servituudi nõude peab esitama ja selleks nõusoleku andma iga korteriomanik eraldi.

Kohtulahendites on üldiselt elamuga kinnistult juurdepääs avalikult kasutatavale teele määratud vähemalt sõiduautoga.

AÕS § 156 lg 1 alusel on ka avalikult kasutatava tänava ääres asuva kinnisasja hoovi pääsemiseks üle võõra kinnisasja sõidukiga juurdepääsu määramine iseenesest võimalik, kuid seda eeldusel, et sõidukiga juurdepääs on kinnisasja kasutamise otstarvet silmas pidades eluliselt vajalik.

Asjakohane ei ole lähtuda üksnes kinnisasja kasutamise mugavuse kaalutlustest, mille tarvis juurdepääsuõigust üle võõra kinnisasja taotletakse, sest sageli ei saa kesklinna vahetus läheduses tiheasustusega alal eeldada, et elanikel peab igal juhul olema võimalus hoida oma sõidukeid elamu hoovis.

Enne kinnistu ostmist tuleks kontrollida, kellele kuulub tee, mille kaudu krundini jõuab. Tee kuulumist saab igaüks kontrollida maa-ameti kaardiserverist ja kinnistusraamatust. Samuti võib omavalitsusest küsida, kellele tee kuulub.

(Artikkel ilmus Pärnu Postimehes 15.04.2016)