Suvilate turg kui kinnisvaraturu peegelpilt
Koroonapandeemia mõjud ja tagajärjed kinnisvaraturule olid üllatavad ja omapärased. Kui pandeemia algus tekitas nädalateks täieliku seisaku ja sügava hirmutunde, siis pärast teatavat vaikelu jätkus ostlemine kinnisvaraturul peaaegu nii, nagu homset ei oleks. Uusarenduste hind liikus püstloodis üles, maaklerid korraldasid oksjone, 2021 osteti pea kõike, mida hing ihaldas. Koroonaga harjuti ära, kodumajapidamiste säästud olid (ja on siiani) rekordilistel kõrgustel, euribor oli miinuses ja pankadest laenu sai. Ühesõnaga, vaatamata vohavale viirusele olid muud tingimused väga head ja see tekitas kinnisvaraturul hulga tipptulemusi, millega võrdlemine tekitab tänasel ajahetkel nii mõnelegi musta masendust. Mis sest, et seda võrdlusbaasi võib pidada selgelt ebamõistlikuks ja turuosalistele üle jõu käivaks.
2022. aasta veebruar tuletas meile kõigile meelde Eesti geograafilise asukoha ja idas paukuvad kahurid tulistasid sõelapõhjaks ka kinnisvaraturu õhulossid, mis viis mitme teguri koosmõjul selleni, et möödunud aasta lõpul võttis turul maad kõrvulukustav vaikus. Käesoleval aastal on toimunud rahulik taastumisperiood, kõik näitajad enam „punases“ ei ole, kuid nõudlus jääb veel kaugele tipphetkedest. Omaette küsimus on, kas me üldse tahame, et turg neid emotsioonidega mõjutatud ja kaheldava väärtusega tippe taaskord kinni püüaks.
Seega on 2023. aastal kinnisvaraturul pidu läbi, valitseb ratsionaalsus ja ettevaatlikkus ning piltlikult öeldes sööb enamus turuosalisi nüüd hanemaksapralinee asemel lihtsat ja korralikku pastarooga. Kodusid enda vajaduste katteks ostetakse ikka edasi, ka investeerimiskorterite ostud pole kuhugi kadunud, kuigi siin valitseb senisest enam seitse korda mõõda ja üks kord lõika põhimõte. Maaklerite sõnul on aga tuntav tagasilöök maakodude ja suvilate turul ehk teist või isegi kolmandat kodu enam nii uljalt ei osteta. Loetakse raha, eelistatakse hoida finantsilist puhvrit ning emotsioonioste tehakse vähe. Palkidest tare-tareke veekogu ääres toob küll kinnisvaraportaalidele klikke edasi ja võimaldab unistamist, aga reaalsete tehingute tegemine on selgelt kokku kuivanud. Et see ei ole mitte ainult maaklerite tunnetus, seda kinnitavad ka numbrid ise. Maa-ameti statistika suvilatega tehtud tehingute arvu osas ütleb, et 2021. I poolaasta tehti üle Eesti suvilatega 559 tehingut. Kui 2022. aastal vähenes see 427 tehinguni, siis käesoleva aasta I poolaastal tehti suvilatega vaid 319 tehingut. Ehk siis tehingute arvu kukkumine on kahe aastaga olnud ca 43 %. Ostuhuviliste kurvatuseks tuleb ka tõdeda, et kes on lootnud nõudluse vähenemise baasilt hindade kukkumist, siis seda pole juhtunud. Suvilate hinnad on hoopis kasvanud ca 14 % ja hindade alanemist pole ka lähitulevikus ette näha.
Suvilate ja maakodude ostud on kinnisvaraturu tervisele hinnangu andmiseks hea indikaator. Kui Saaremaa ja Hiiumaa maakleritel on ühel ajaperioodil jälle maakodude esitlemistel käed-jalad tööd täis, siis on kätte jõudnud buumiaastad ja selle tagajärjel võivad elukogenumad turuosalised hakata haistma kinnisvaraturul kõrbelõhna. Hetkel aga selle üle liigselt muretsema ei pea, turg on rahulik ja uue buumini läheb veel aastaid.