Suurküladesse kolimise trend jätkub
Sellel nädalal avaldatud rahva ja eluruumide loenduse lõplikud andmed on kohustuslik lugemismaterjal igale kinnisvara arendajale. Kui palju elanikke mingis piirkonnas elab, millised on rahvaarvu muutuse suunad, aga ka keskmine vanus on näitajad, millega peab uut kinnisvara arendusprojekti planeeriv arendaja kindlasti arvestama.
Loenduse üks keskseid järeldusi on, et Eesti elanikkond koondub suuremate linnade ümber. Trend pole uus ega üllatav, mistõttu pole ka linna- ja maaelanike osatähtsus loendustevahelisel ajal eriti muutunud. Tallinna, Tartu ja Pärnu ümber on tekkinud suurkülad, mis on viimase kümnendi jooksul hoogsalt oma elanike arvu kasvatanud. Suure panuse kasvu andis kinnisvara kõrgperiood aastatel 2004-2008, mil kortermaju ja ühepereelamuid kerkis suurlinnade ümbrusesse lennukas tempos, mis tagantjärgi tundub nii mõnegi vallajuhi jaoks olevat pigem halb unenägu kui suuremat tulubaasi tähendav õnn. Suurlinna lähedale elama asumine on olnud popp, kuigi pärast kainestavat masuaega leidus küllalt neid, kes olid sunnitud nii kõrgete kütusehindade kui ka läbimõtlemata perelogistika tõttu linna tagasi kolima. Näitas ka ühe Eesti suurpanga poolt tehtud küsitlus, et suur hulk laenuvõtjaid ei ole tegelikult oma ostuotsusega rahul. Samuti on leidunud hulgaliselt teravkeelseid kommentaatoreid, kes on naeruvääristanud küladesse elama asujaid nõrgavõitu arhitektuursete lahenduste, kohatise kehva ehituskvaliteedi või poolikute infrastruktuuride tõttu, mida ikka umbes 2006-2007 alustatud arendusprojektides ette tuli. Pappmaja ja põlluarendus said uuteks (sõimu)sõnadeks, mis leiavad oma väärika koha järgmises Eesti Entsüklopeedias. Ajad aga muutavad, mälupildid tuhmuvad ning areenile ilmuvad uued arendajad suudavad elanike vajadustele paremini vastavaid arendusprojekte välja pakkuda. Mööda ei saa vaadata faktist, et suurlinna (isegi Eesti tingimuste mõistes) elu ei sobi paljudele. Suur osa nendest valla- ja linnaelanikest, kes jätavad maha oma eluasemed Püssis, Mõisakülas või Kiviõlis ja soovivad kolida rahvarohkematesse piirkondadesse, eelistavad suurlinnade lähedust põhjusel, kuna sealne elukeskkond vastab paremini nende senistele elutingimustele. Kui siia lisada juurde looduslähedase või lihtsalt rahulikuma ja puhtama elukeskkonna pooldajad, siis võib prognoosida, et Peetri, Muraste ja Randvere tüüpi külades pole rahvaarvu vähenemist ka järgmise 10 aasta jooksul karta. Turule on juba tulnud esimesed ühepereelamutest koosnevad elurajoonid, mis on valmis ehitatud või ehitamisel läbimõeldud ja ühtse kontseptsiooni põhjal. Vahepeal tekkinud mulje, nagu peaks linna lähedal asuv elurajoon tähendama kevadeti uppuvat mulla-ja kruusaseguste teedega piirkonda, mis kaetud 3 põrsakese tüüpi majadega, on kindlasti ekslik ja loodetavasti mitte kunagi enam kordamisele ei tule. Veskimöldre elurajoon näitas juba rohkem kui 15 aastat tagasi kätte suuna, milline võiks olla üks hea elurajoon suurlinna külje all ning küllap tuleb võrdväärseid koopiaid järgmistel aastatel veelgi juurde.