arrowarrow2backtotopDeutschdropdownEnglishEspañolEestifacebookSuomiFrançaiskarge-service1karge-service2karge-service3karge-service4large-channelslarge-dayslarge-growthlarge-photoslarge-searchlarge-teamlarge-tvlocation-homelocationlocation2logo_domusmailphonephone2PortuguêsquoteРусскийsearchticktwitteryoutube

Sellist kolleegi tahaksid kõik

Domus Kinnisvara 15-aastase ajaloo jooksul on Domuse Tallinna kontori kinnisva- rahindaja ja maakler Lea Kull konkurentsitult kõige rohkem saanud aasta kolleegi tiitli omanikuks. Aasta kolleegi valivad domuslased endi seast igal aastal ja tiitli saamise kriteeriumiks pole mitte suured käibenumbrid, vaid sõbralikkus ning teiste abistamine.

„Ta on hea ja abivalmis inimene ning seda on märganud ka väga paljud kolleegid,“ tunnustab Domus Kinnisvara juhatuse liige Raul Reino. Muide, just Lea oli see, kes hakkas 12 aastat tagasi Domusesse tööle tulles laduma vundamenti hindamisteenuse ülesehitamiseks.

Lea, kas Sa mäletad, kelleks lapsena saada tahtsid? Tean, et kindlasti ei tahtnud saada raamatupidajaks! Tahtsin liikuda ja inimestega suhelda. Seda olen ka saanud, kuna kinnisvaratöö viib kokku väga paljude erinevate inimestega. Ma olen pärit Ida-Virumaalt, Kiviõlist. Kunagi asusid sealkandis õitsval järjel kolhoosid ja arvati, et põllumajandusel on tulevikku. Nii ma läksingi ema soovitusel Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse (praegu Ees- ti Maaülikool – toim) õppima. Kuid siis tulid muutuste ajad ja 1988. aastal, kui kool läbi sai, lõppes ka põllumajandus sellisel kujul.

Sa õppisid põllumajanduse ökonoomikat, ometi oled juba 17 aastat töötanud kinnisvarahindajana. Kuidas Sinust hindaja sai? 1990. aastatel töötasin inventariseerimisbüroos, kuni nägin 2000. aastal Eesti Ekspressis kuulutust, et kinnisvaraarendaja Milverston Invest võtab tööle hindaja. Mõtlesin, et lähen ja proovin – läks hästi, sain tööle. Kui Milverston Invest uksed kinni pani, kutsus toona Domus Kinnisvaras töötanud Merike Teas mind Domuse uue kontori avamisele. Sinna ma ei jõudnud, aga Merike ei jätnud jonni ja kutsus järjekindlalt mind Domusesse külla. Läksingi. Kohe selgus, et Domuse toonane juht tahtis minuga ka rää- kida ning lõpuks kujunes külaskäik sujuvalt töövestluseks. Leidsin, et tore kontor ja to- redad inimesed, lähen tööle! Siis on ju hea minna, kui sinust ollakse huvitatud ja sa oled oodatud.

Domus Kinnisvaras olid Sa 2005. aastal esimene hindaja? Jah, eks nad selle mõttega mind kutsusidki, et hindamisega algust teha. Esialgu polnud mul veel hindaja kutsetunnistust, nii et tegin maakleritööd, kuid hakkasin tasapisi hindaja kutseeksamiks valmistuma. Eksam on raske ja esimesel korral vist keegi seda ära ei tee – tuleb ikka mitu korda käia. Mina sain teisel katsel tehtud.

Mis kutseeksami nii raskeks teeb? Põhjalikkus. Kirjalik eksam koosneb kol- mest osast ja kestab kuus tundi. Nii et hindaja peab väga palju teadma: alates hinda­misstandarditest ja seadustest, lõpetades majandusega. Ka praktilisi ülesandeid tuleb lahendada. Muide, kutseeksamile ei saagi enne minna, kui inimesel on juba kolmeaas­tane nooremhindaja töökogemus. See tähen­dab, et objekti üle vaatamas saab nooremhin­daja käia, samuti eksperthinnangu koostada. Kuid nooremhindaja töö kontrollib üle ning allkirjastab kutsetunnistusega hindaja.

Kuidas hindaja töö aastatega muutu­nud on? Nii suurt töökoormust praegu enam ei ole kui 15 aastat tagasi. Näiteks tippajal, 2002. aastal, oli mul keskmiselt 14 korterit päevas vaja üle vaadata. Iga 15 minuti tagant oli uus aadress ja kui keegi hiljaks jäi, oli graafik paigast ära. Kindlasti on eksperthinnangu koosta­mine praegu aeganõudvam. Kümmekond aastat tagasi mahtus hinnang umbes kuue­le leheküljele, nüüd aga kipub 22–23 lehe­külje kanti minema.

Kas toona oli eksperthinnang sisu­tum või sai kuue leheküljega tegeli­kult kõik vajaliku ära öelda? Eks põhiline info, mis pankasid huvitas, oligi ju üks number – turuväärtus. Koos­tasime hinnatava vara kirjelduse, lisasime fotod, veidi võrdlustehinguid – ja oligi kõik. Praegu annavad palju mahtu juurde turuülevaated, tabelid ja graafikud, mida me toona ei teinud.

Kirjelda palun lähemalt, kuidas kor­teri või eramu hindamine käib? Lepin kliendiga ülevaatamise aja kokku, siis lähen kohale, teen märkmeid, pildistan. Maja puhul on vaja tutvuda plaanide ja projektiga. Need asjad saab kõik kohapeal ära teha. Omavoliliste ehitiste peale pangad enam lae­nu ei anna. Nii et kui klient ütlebki, et ta ise ostis maja kümmekond aastat tagasi ja pank andis kenasti laenu, mis siis, et paberid pol­nud täitsa korras, siis nüüd enam laenu ei saaks.

See tähendab, et praegusel ostuhuvi­lisel tuleks sellise maja puhul tagant­järele hakata pabereid korda ajama, õigemini paluda omanikul seda teha? Jah, ja selle võrra võib saada ka müügihinna odavamaks. Just hiljuti jäi mulle Kadriorus silma paar korterit, mille puhul tegelikkus erines registriandmetest. Pööningukorrus oli korteriga liidetud, aga registriandmetes see ei kajastunud. Samamoodi oli keldrikorrus korteriga liidetud, aga registriandmetest see välja ei tulnud. Maakler ja hindaja peavad ostja tähelepanu neile asjadele juhtima, sest sellise objekti ostmisega kaasnevad riskid. Siis on ostja otsustada, kas ta tahab oma ra­haga riskida, ostes kinnisvara, mille doku­mendid pole korras.

Kas vahel jäävad tehingud seepärast katki ka, et dokumendid pole korras? Jah. Kuid võidakse ka kokku leppida, et te­hing toimub siis, kui paberid on korda aetud. Mul oli näiteks möödunud aastal korteri müügitehing, kus ostja ja müüja leppisid kokku, et müüja müüb ja ostja ostab, aga korterisisese trepi ehitus tuli müüjal enne ostu-müügitehingut seadustada. Paberite kordaajamine võttis umbes pool aastat ning alles siis läksime notari juurde. Kokkuvõttes olid kõik osapooled rahul ning olen saanud positiivset tagasisidet.

Kinnisvara hindamisel kasutatakse tavaliselt võrdlusmeetodit: kui palju maksid eelmisel kuul samas piirkon­nas sarnased korterid. Samas võivad kaks samas Lasnamäe piirkonnas asuvat korterit olla väga erineva sise­viimistlusega, rääkimata maja seisu­korrast.

Jah, saame iga kuu alguses maa-ametilt möödunud kuu tehingute kohta detailse info – millisel kuupäeval müüdi majas x korter y ja millise hinnaga. Kuid need andmed kor­teri seisukorda ei kajasta. Seda otsime aegu­nud kinnisvarakuulutustest, kas oli tegemist remonditud või remontimata korteriga jms.

On Sul sedagi ette tulnud, et klient palub eksperthinnangusse kirjutada turuhinnast kõrgema hinna, et ta saaks rohkem laenu? 10–15 aastat tagasi tuli sellist asja rohkem ette, tänapäeval enam eriti mitte. Kuid hin­daja peab jääma endale kindlaks ja mitte laskma end mõjutada.

Lisaks kutselise hindaja ametile oled Sa ka maakler. Kas inimestel on tava­liselt väga selge ettekujutus, millises piirkonnas, mis stiilis ja kui suurt või väikest kodu nad osta tahavad? Mina olen tähele pannud, et vaadatakse sei­nast seina objekte ning üle terve Tallinna. Mul oli kord juhus, kus müüsin väga kor­ralikult remonditud teise korruse korterit. Huvi tundis kaks noort perekonda, mõlemas peres oli naine lähiajal sünnitama hakka­mas. Üks pere tegi kiiremini otsuse ja ostis selle korteri ära. Teine pere palus mul otsida mõne muu sarnase pakkumise ning saatsin neile kolm-neli varianti tutvumiseks. Aga lõ­puks, kui nad olid otsuse ära teinud ja mind hindama kutsusid, selgus, et nad olid esialg­sele soovile risti vastupidise valiku teinud: remontimata korter viiendal korrusel liftita majas, teises piirkonnas kui esialgu plaanis. Küsisin küll, et kuidas te iga päev hakkate lapsevankriga viiendale korrusele minema, aga nad ostsid selle korteri siiski ära.

Kui altid inimesed üldse on maakleri soovitusi kuulama? Teinekord olen küll inimest suunanud, kui ta ei ole suutnud ise otsustada. Meenub üks klient, umbes 35-aastane mees, kes seni elas ema-isaga koos ja nüüd plaanis endale korte­ri osta. Valisime ühe ühetoalise välja ning ta seisis seal keset elutuba vähemalt tund aega ja kahtles, kas ikka osta või mitte.

Seejuures ei olnud tema põhimure üldse see, kas talle korter meeldib, kas asukoht ja hind sobivad, vaid hoopis see, kas ikka tasub ema-isa juures ära kolida. Siis ma haarasin ohjad ja ütlesin talle: „Sa oled noor mees, hakka iseseisvalt elama ja osta see korter ära!“ Ostiski.

Hindaja ja maaklerina on Su tööpäe­vad küllap pikad ja pingelised. Mis Sind oma töö juures köidab? Töö on vaheldusrikas, sest iga uus päev võib eelmistest erinevaks kujuneda. Mu kollee­gid on väga lahedad – ega muidu ei oleks ühes ettevõttes nii kaua ju töötanudki. Kui mul täitus Domus Kinnisvaras 2015. aastal kümme aastat, siis kingiti mulle ja veel ka­hele kolleegile, kel samuti kümme aastat täis oli saanud, preemiareis Firenzesse. Käisime seal Andrea Bocelli kontserdil. Väga vinge, et meile selline kingitus tehti!

Rõõmu teevad ka toredad kliendid. Eriti tore üllatus on see, kui teinekord ootavad hommikul tööle tulles laual kas lilled, vein või raamat, mille klient on tänutäheks saat­nud. Ka see teeb rõõmu, kui saadan klienti­dele jõulutervituse ja seepeale kirjutab mõni pikemalt vastu, kuidas tal uues kodus elu on läinud.

Minu meelest on meie töös eriti oluline, et aastatega on välja kujunenud oma püsiklien­did, kes tellivad nii hindamist kui ka müü­giteenust. Meenub üks vanaproua, kelle ma­jale vormistasin Domus Kinnisvara ajaloo esimese hinnangu. Läks mööda kuus aastat ning proua pöördus uuesti minu poole, see­kord sooviga sama maja ära müüa. Peale maja müüki aitasin tal osta korteri ning aasta hiljem omakorda seda korterit müüa.

Kuigi Lea tööpäevad on pikad, venides teinekord isegi üle südaöö, leiab ta aega ka tööväliste tegevuste jaoks, mis meelele ja hingele kosutust pakuvad.

„Mulle meeldib meri ja kõik merega seonduv. Kuna elan Meriväljal, siis naudin merevaadet kaks korda päevas, hommikul tööle ja õhtul koju sõites. Meri meeldib igasuguse ilmaga, mitte ainult suvel,“ kinnitab Lea ja naerab, et kui ta hommikuti ummikutes istub, siis on eriti palju aega vaadata laevu ja sadamat! Ühtlasi leiab ta, et parim puhkus on samuti merega seonduv – kas siis varbad liivas või mere peal. „Domuse sõpradega oleme mitu kor­da purjetamas käinud ja loodetavasti läheme veel… Kihnu ja Ruhnu on läbi sõidetud,“ meenutab Lea merega seo­tud vahvaid kogemusi.

Juba üle 30 aasta on Lead köitnud ka koorilaul. „Juba sellest ajast pea­le, kui 1985. aastal Tallinnasse kolisin, käin Teaduste Akadeemia naiskooris laulmas. Olen järjekindel – kui hakkan mingit asja tegema, olgu siis töiselt või eraelus, siis ma naljalt pooleli ei jäta,“ selgitab Lea, miks ta koorilaulu mõne muu hobi vastu välja pole vahetanud. Küllap näitab järjekindlust ka fakt, et kui lastekooris oli Lea altide hääle­rühmas, siis tänaseks on ta arenenud esimese sopranini. „Meil on väga hea hääleseadja, nii et kõik on arendatav, kui on head õpetajad,“ usub Lea kind­lalt.