Sõnade-tegude lahusus rohepöördes

Tunnen, kuidas viimastel kuudel lähevad kuklakarvad turri iga kord, kui mõni poliitik või kohalik emissar võtab sõna rohepöörde teemal. Et kuidas ikka peab sellega tegelema ja tegelikult oleme me ju tublid ja nii edasi. “Tule jumal appi!” tahaks karjuda.

Ma arvan, et energiamärgise rakendamine on viimase kümnendi suur edulugu – selle protsessiga seotud positiivseid mõjusid on raske ülehinnata. Kõik tänased uued arendusprojektid hõlmavad juba aktiivset energaitootmist, mis vähendab nii kommunaalkulusid, süsinikuheidet kui ka riiklikku energiasõltuvust. Lokaalne energiatootmine ja selle taga peituv roheline mõtteviis on muutunud normiks, millele on olemas nii nõudlus kui ka pakkumine. AGA …

AGA … kui monopoolne riiklik E-tähega algav võrguettevõte keeldub kortermaja katusele paigaldatud lokaalset päikeseparki võrku liitmast, siis on kõik see ilus jutt lihtsalt üks suur vale. Arendajad on (NB! sisuliselt kohustuslikus korras) teinud investeeringud infrasse sellele valele tuginedes. Tulevased koduomanikud on teinud oma ostuotsused sellele valele tuginedes. Poliitikud teevad suuri sõnu sellele valele tuginedes. Meedias on jutuks olnud kaasused, kus suuri taastuvenergia parke ei suudeta võrku ühendada, kuid tegelikult on sama probleem ka täitesti tavaliste väikeste elukondlike hoonete juurde energiamärgiste süsteemist tulenevalt kohustuslikus korras rajatud parkidega. Lisaks ebamõistlikult bürokraatlik asjaajamine, mis kodutarbijatele mõeldud parkide puhul peaks olema välistatud.

Prouad-härrad poliitikud – kõrgete energiahindadega seotud kompensatsioonide arutamise kõrval leidke palun aega ka “kodu korda tegemiseks” riigiettevõtete kontrolli all olevates võrkudes. Palju probleeme laheneks ja palju kompenseerimist vajavaid eurosid saaks kokku hoida, kui kodutarbija tasemel tehtud energiainvesteeringuid ei peaks prügikasti viskama.